Emaema ja tema perekonna lugu

 Sissejuhatus

Olen seda tegu edasi lükanud hea mitu aastat. Küll vingerdasin, et ei oska, küll leidsin tuhat põhjust. Kirjatükk, mille oma varamust üle kandsin valmis 2005 aastal ja seisab kenasti  prindituna ja köidetuna sahtlis. Arvutis muidugi ka. Lootsin pühast lihtsameelsusest, et kopeerin ja kõik on korras. Võta näpust. Selgub, et pildid tuleb uuesti loo hulka sokutada. Eks ma siis püüa ja õpi. Oehh...Kõiki pilte ei saanudki panna, sest osa skännitud materjali on haihtunud ja skänner ei sobi läpakaga. Panen loo siiski üles, endal ka huvitav vaadata ja vigu parandada.

                            VANAEMA    NETE

KIRJA PANDUD LAPSELAPS LIINA KITSE POOLT

2005/2006 aastal,  mällu talletatud kogu elu jooksul

ÜKS LUGU

Kõik sai alguse salapärasest vihjest aastaid tagasi, et vanaema Anette (Nete) isa Johann Raggas olnud paruni sohipoeg. Nii see lugu seisiski minu sees kuni 2005.a. Mida ma siis tegelikult teadsin? Seda, et vanaema Nete oli pärit Lõuna-Eestist, kolinud koos vanematega Koonu mõisa, Väike-Maarjas leeris käinud ja edasi koos vanematega Pudiveresse  elama asunud, seal mehele läinud, talu rajanud ja lapsed sünnitanud. Teada olid ka Nete vennad, õde ja mõned järelejäänud sugulased. Ja see, et Nete vanaema eesnimi oli Ann.

Sama aasta talvel hakkasin käima sugupuu-uurijatele mõeldud Kunderi seltsi poolt korraldatud kursusel, kust   sain tarkust, juhendust ja julgust alustada vanaema eluloo talletamisega. Selleks ajaks puhkas ta ise juba 11 aastat Simuna kalmistul nii, et tuli nentida: olin küsimustega lootusetult hiljaks jäänud. Abiliseks olid mulle mälestused ja vana roheline fotoalbum.

Albumi vahelt leidsin kaasaegse foto nimede ja  aadressiga. Natuke otsimist, sebimist ja vedamist ja saimegi kokku. Nii sain lõpuks teada selle salapärase Anni või Anne (Nete isa ema) edasise saatuse. Ann, koos oma vallaspoja Johanniga (Nete isa), oli mehele läinud Pallossoni nimelisele Varbuse mõisa kutsarile ja veel vähemalt 10 last sünnitanud. Sain ka Anni pildi, kus ta oli 93 aastaselt ja pildil neli põlve. Ka teadis leitud sugulane Hilja, et Ann sündis 1842.a. ja on maetud koos oma mehega Põlva kalmistule.

Suurem töö algas mai keskel, kui internetis ilmusid kirikuraamatute väljavõtted.

Vanaema Nete ei teadnud oma sünnikohta, perekonnaarhiiv andis selleks Schwartzenhof, kuid sellenimelist mõisa polnud Lõuna-Eestis. Lahendus tuli alles suure juhuse läbi kui leidsin, et Vardi küla on täitsa olemas Põlva kihelkonnas ja selle saksakeelne nimi oli Schwartzenhof.

Teise variandina on hoopiski tegemist Musti mõisaga Põlvamaal.

Nüüd järgnes vanavanaema Anni otsimine kirikukirjadest. Vaatasin läbi terve 1842.a. Põlva kiriku sünnimeetrika (üle 500 sissekande) ja ei leidnud. Alguses arvasin, et sugulane eksis sünniaastaga, aga siis kasutasin loogikat ja otsustasin otsida Varbusele kõige  lähemast kirikust.  Kanepi koguduse kirjadest leidsingi Ann Raggase.

Mööda Kanepi koguduse hingekirjasid tagasi minnes olen leidnud  emapoolse suguvõsa vanima liikme Jakkobi sünniaastaga 1763.

1809.a.  pani praost Roth Kanepi kihelkonnas talupoegadele esimesena priinimed (perekonnanimed), mis oli teatavasti vaba inimese tunnuseks, Liivimaa ja Eestimaa aladel oli siis veel pärisorjus.

Nii saigi minu ellvanaisa Sikka Jakkob teadmata põhjustel endale perekonnanimeks Raggas, mida kandis minu vanaema Anette abiellumiseni.

Panen kirja vähemalt seitse põhjust miks tasub tegeleda sugupuu-uurimisega:

*Minu vanaema elas väga vanaks, 99 aastaseks ja tema mälestuseks võtsin ette just tema eellaste uurimise ja kõige temaga seotu kirjapanemise. Arvan, et talle oleks see meeldinud.

*Ajarännakute kaudu õpin tundma Eesti ajalugu ja geograafiat.

*Vanad paigad, muistendid, legendid on mind alati lummanud.

*Mulle meeldib, kui minu tegemistest jääb konkreetne jälg.

*Uurimistöö pakub  põnevust ja võimalust leida tundmatuid sugulasi.

*Olen piisavalt hull (perekonna arvamus) et sellise asjaga tegeleda.

*Mul ei ole enam mitte kunagi igav.

Kes on minu arengule kaasa aidanud?

*kõik need inimesed, kes eelmise aasta talvel viisid läbi sugupuu- uurimise baaskursuse Rakveres

*Lääne-Virumaa Genealoogia seltsi esimees Hubert Gutman ja toredad vastutulelikud seltsi liikmed

* need, kes töötasid välja digitaliseeritud programmi Saaga ilma milleta poleks seda materjali olemas

*minu abikaasa, kes ostis arvuti, maksab interneti ja meie neli poega, kes lakkamatute õpetuste ja praktiliste töödega kaasa löövad

* minu ema, kes on alles hoidnud vanad fotod, matuselehed ja muud huvitavad paberid.

2006.a. jaanuaris otsustasid hakkajad Võrumaa sugupuude uurijad Tallinnast korraldada Võrumaa muuseumis näituse sugupuudest ja perekonnakroonikatest. Veebruaris-märtsis saigi see teoks. Ka minu tagasihoidlikud kroonikad Raggaste pere põlvnemisest olid seal esindatud. Ja loksudes külmal talveilmal mööda Lõuna-Eesti käänuseid teid tundsin, et ka minus on ikkagi tükike võrukat. Nii lihtne see ongi.

Selliselt valmiski minu Perreaigraamat ehk  Krooniki, millest ühe osa teieni tahan tuua. Lõpuks veel üks kaval küsimus: kas eestlastel on sugupuu või suguvõsa?

 Algus

Minu vanaema ANETTE  RAGGAS abielus KIVJA

(vanaema Nete)

sündis 15. veebruaril 1895.a. „Schwarzenhofis“ . Nii on kirjas Lääne-Virumaa perekonnaarhiivis Avanduse VV poolt välja antud Anette ema Liisa Raggase registrilehel, kus Anette on Liisa teise lapsena üles tähendatud. See paks tark raamat lebab Lääne-Viru maavalitsuse keldris arhiiviriiulil ja mul õnnestus saada sellest väljavõttest koopia.

Samas raamatus, Anette Raggase Avanduse VV poolt välja antud registrilehel, on sünnikuupäevaks 15 märts 1895 ja sünnikohaks Vardi.

Vanaema ise oma sünnikohta ei teadnud. Polnud üle-eelmise sajandi lõpul peale kirikuraamatute ja hingerevisjoni mingeid muid arvestatavaid registreid ja kes neid mõisamoonaka lapsi ikka luges. Ilmselt oli kunagi välja antud mingi ristimistäht, aga lakkamatute elukohtade vahetustega ei olnud sellist paberit vanaema asjade seas. Niipalju Nete teadid, et ta ristiti Põlva kirikus.

Eelmisel kevadel, kui internetti ilmus elektrooniline kirikuraamatute andmebaas, alustasin Põlva kirikukirjadest. Teades sünnikuupäeva polnud see keeruline.

Põlva koguduse sündinute nimekiri annab teada, et Anette sündis februar, dritten abens (kolmanda veebruari õhtul) ja ristiti 19-ndal veebruaril 1895, sünnikoht Schwartzenhof frh.Warbus.

Isa Hofarbeiter (mõisasulane, moonakas) Johann Raggas, ema Lisa luteri usku.

Ristivanemad frau Pauline Mõttus, madm. An Tint, schreiber (kirjutaja) Jaan Mõttus. Ristitud kodus õpetaja Praggi poolt.

  VÄIKE ANETTE

Kuna Anette isa Johann Raggas oli mõisa eestöötegija, siis vahetas perekond

Lõuna-Eestis elukohti peaaegu igal aastal jüripäeval, mida on ilmekalt näha laste sünnikohtade järgi. Eestöötegija oli sama, mis praegusel ajal töödejuhataja-brigadir.

Nete isa Johann sündis Varbusel, ema Liisa Pragis. Noored abiellusid 1891.a. Põlva kirikus, peigmees oli 28 aastane ja pruut 24 aastane. Nende esiklaps August sündis 1892.a. Vana Koiolas, Anette Vardil, Johannes ja Oskar Mooste vallas, Ernst ja Kristjan Ahja vallas, Karl sündis 1904 Luunja vallas ja viimane laps, tütar Leida, Virumaal Koonus 1910.

Anette oli pere teine laps ja pärast teda sündis veel kuus last. Tütar Anette sünni ajal oli ema Liisa 28 aastane ja isa Johann 30 aastane. Oma lapsepõlvest olid Netel meeles sellised kohanimed nagu Kauksi küla, Rasina, Mooste mõis, Luunja ja Tartu külje all Jaama mõis. Oma ema jutu järgi olevat teda ristitud kolme aastaselt Põlva kirikus. Selle  järgi võib oletada, et siis sündis neljas laps Oskar ja Nete oli ka kirikus ristsetel. Valdavalt ristiti sel ajal lapsed kohe, vaesema rahva lapsed kodus kooliõpetaja poolt, sest suremus oli suur ja kiriku reeglid ranged. Veel mäletas vanaema, et nad elasid looduskaunis kohas jõe ääres. Võib olla töötaski Johann hiljem Mooste mõisas ja elukohaks oli Kauksi küla, mis asub Põlva maakonnas Mooste vallas Põlva-Mooste maantee ääres.
Ahja on mõis Võnnu kihelkonnas Tartumaal. Siis, kui elati Ahja vallas oli Anette 7-9 aastane ja mäletas Võnnu kirikut. Veel rääkis Nete Rasinast, mis on samuti mõis Võnnu kihelkonnas.

Kuna lapsed sündisid peresse järjest, pidi vanem õde nooremaid kantseldama. Korralikku kooliharidust tütar ei saanud, tal puudus külakooli tunnistus, Anette mäletas ainult, et koolis käis ta kaks talve Tartu lähedal, vist Luunjas. Vaadates vendade sünnikohti, siis 1904 a. oli Raggaste elukohaks Ahja vald, aga 1907.a. Luunja vald. Sellest võib järeldada, millal pere lahkus Võrumaalt Tartumaale, sest Luunja ja Jaama mõisad on Tartu- Maarja kihelkonnas Tartumaal.  

Veel mäletas Nete, et ühe korra elus lapsena on ta ka oma isapoolset vanaema  Ann Raggast näinud. Emapoolsed vanemad olid Liisa abiellumise ja laste sündimise ajaks surnud, mis võib ka võimalik olla, sest olid 55 ja 58 aastased. Võib olla sellepärast nõustuski Liisa Virumaale kolima, et tal ei olnud enam Võrumaaga sidet ja kohustust vanemate eest hoolt kanda. Johanni ema Ann oli mehele läinud ja palju lapsi sünnitanud, kes olid tema uus pere ja hooldajad.

NEIU ANETTE

Viimane Liisa ja Johanni kaheksast lapsest, Anette ainus õde  Leida, sündis 1910.a. Virumaal Koonu mõisas. Siis oli Nete 15 aastane. Koonu moonakamajas ka elati. Nete sõnade järgi kümnekesi ühes toas. Lähim kirik oli seal Väike Maarja ja nii on Nete leeritatud Väike Maarja kirikus. Leer  toimus 1913.a. 11 märtsist - 7 aprillini. Väike-Maarja Koguduse Leerilaste nimistu 1910-1922 järgi. Vanaema on nimekirjas 40-s ja kirjas järgmiselt:

Anette Ragas isa Juhan eluk. Kono sünnikoht Schwartzenhof 1895 3/2

Pole veel täpselt aru saanud, mille eest on hinded, aga järjekorras selliselt

4, 4, 2, 4 ½.

Sündmusest on säilinud suur leeripilt leerilastega, kus on ainult tüdrukud, õpetaja ja veel kaks meesterahvast. Kihelkond oli suur, tütarlapsi on pildil 53. Aga olid ka leerivennad, sest on säilinud foto Aleksander Kaasikust pühendusega „leeriõele“.

 Nete oli mõisas põllutööline nii nagu ta isagi. Oma Koonu mälestustes rääkis vanaema heast sõbrannast Idast, kes on ka tema salmikusse palju laule kirjutanud. Üks tore mälestus oli sõbrannadega jalgsi Rakveresse minek umbes 20 km. Hommikul varavalges asuti  teele ja õhtul koju tagasi. Ilmselt on sel käigul tehtud ateljeefoto Netest umbes 20 aastaselt, kahjuks fotol pole kuupäeva. Rakvere pagariärist sai viie kopka eest sarvesaia ja suhkrukringlit

....

Konos, nii kirjutati kohanime tookord, oli Netel kavaler, kes imeilusasti kannelt mängis ja Nete sai kandlel basse tõmmata. Salmikus on 1919.a. mitu sissekannet teinud „truu unustamatu Kaarel“. .........

Ilmselt ongi tema see salapärane pillimees, kes sõtta jäi.  Umbes 1920 aasta paiku  kolis pere Simuna kihelkonda Pudivere mõisa, kus elati alguses häärberi keldrikorrusel. Pärast mõisate natsionaliseerimist said Nete vanemad saunikukoha. Salmiku edasised kirjutised on pliiatsiga ja halvemini loetavad, peamiselt 1923.a. Mingeid lorilaule ja tekste on kirjutanud keegi Järlakas Kundast, eesnimi pole loetav. Osa sissekandeid on tehtud Sootiigil so. väike küla Pudivere mõisast Määri poole. Seal suri 1935.a. Nete isa. Võib arvata, et Liisa ja Johan ostsid selle Sootiigi kohakese Eesti EW ajal mõisa küljest.

Lastest vanim, August oli saksa sõjavangis ja pärast Vabadussõda sai Pudiverre talukoha. .

 Foto dateeringuta, kuid Nete sõnade põhjal oli August mustas riietuses. Olevat olnud hinnatud kokk, nii et isegi ohvitseridega koos pildile võetud

Kaks järgmist, Johannes ja Oskar põgenesid Koonust 1917 aastal Venemaale ja hakkasid punasteks. Mõishärra olevat veel isale öelnud, et miks nemad, nad olid ju päris poisikesed...

Need kolm pilti saadeti vanematele 1929 a. Esimesel olevat mõlemad vennad ja alumistel Oskari poeg. Rohkem teateid nendelt ei tulnud.

 .......

.

Teised last tulid vanematega Pudiverre kaasa, noorimad Karl ja Leida käisid  Pudiveres koolis.

Mõisas elas Anette tulevase abikaasa Rudolfi ema Leno Kivja, kelle mees Karel suri 1919.a. Poeg Rudolf oli sel ajal sõjas.

Nete mäletas, et Leenu elas mõisa häärberi keldrikorrusel.

Kuna Nete noorusaeg jäi sõjaaega (1914-1920) valitses ilmselt suur meeste põud. Sellepärast abiellus ta alles 29 aastaselt st. pärast sõja lõppu. Niikaua pidi ta koos õe ja vendadega vanematega koos elama.

Hiljem selgunus kirikuraamatust, et Nete oli Rudolfi teine naine ja esimene abielu kestis vähem kui aasta. Seda peeti peres salajas.

PERENAINE ANETTE KIVJA

Anette Raggas abiellus Simunas 1924.a. Rudolf-Michkel Kivjaga.

Elukoht Pudivere küla, Avanduse vald, Virumaa, hiljem ümber nimetatult Rakvere rajoon. (Avanduse VV sissekandest)

Mõlemad, nii Anette kui Rudolf, olid mõisateenijate lapsed.

Anette ja Rudolfi elukohaks sai Rehe talu, mille ostuvõimalus anti Rudolfile Vabadussõjast osavõtu eest.

Taluhooned asusid keset välja, mõisa peamajast umbes pool kilomeetrit. Seal enne olnud mõisa rehi, sellest ka nimi Rehe. Vanaema jutu järgi valiti koht sellepärast, et säilinud olid kivimüürid, mis pakkusid varju ja ehitised, millest said seinad nii hobusetallile kui lehmalaudale. Maja ehitati palkidest, kolm tuba, köök, eeskoda, sahver, eeskojast sai redeliga lakka. Tubade ja köögi aknad olid kolme suunda, maja ette ukse kõrvale jäi väike sahvriaken, selle kohale lakaluuk. Suur õu oli mõisa poolt küljest ümbritsetud kõrge kivimüüriga. Tähtis ehitis oli saun, mille eeskojas asus sepipada, kus Rudolf tegi sepatööd. Saun oli olnud terve küla peale ainus. Õue ümbritsesid veel hobusetall ja laut, mille otsa ehitati nn.suur küün. Lauda peal lakas hoiti heinavaru. Maja sai valmis esiklaps Otto sündimisel 1926.a.  aga palgid kaeti hiljem väljast soojustamiseks  tõrvapapiga ja alles siis laudadega. Peal oli laastukatus.

Vanaema jutu järgi pöörati suurt tähelepanu just põllutööriistade muretsemisele ja loomade elutingimustele, eluruumid olid teisejärgulised. Köögis oli mööbliks põhukotiga koiku, söögilaud, toolid, toidukapp, seinariiul ja veeämbrite pink. Ühes tagakambris elas Rudolfi ema Leena. Voodid olid selleaegsed nuppudega raudvoodid põhukottidega. Ilmselt mõisast, Leena asjade hulgas oli nn. nurgakapp, kus hoiti dokumente. Riietekapp oli Rudolfi õemehelt Peili Jaanilt. Veel lillepostament ja üks pulgariiul ja ümmargune laud. Seinal oli väike peegel ja kaks küllaltki suurt jumalaema ikooni, mille päritolu vanaema ei teadnud, kaks raamitud trükipilti ja kaks klaasist küünlajalga, mis pole säilinud. Väärtuslik allesjäänud mälestusese on Nete ema Liisa teekann (fabrika Kuznetsova).

Mõlemate perede lapsed olid väga vaesed. Säilinud on suur piibel Nete mehe vanemate valdusest  väljalaskeaastaga 1835.a. aga sinna pole kantud esivanemate andmeid ja laururaamat 1899, mai kuu.

 Hilisemad vestlused sugulastega annavad teada, et Nete isapoolse vanaema Ann Raggase piibel jäi tema tütarde valdusse ja ilmselt Johanni ja Liisa oma vanema poja Augusti peresse, kus Liisa vanaduse veetis.

Veel olid mööbliks kaks suurt kirstu (päritolu ei tea) ja kangasteljed.

Talu ümbritsesid põllud, aga karjamaa oli kaugel, üks tükk koguni Käru metsas, mis  Pudiverest 20km.. Talu paberid  läksid kaduma 1975.a. kui maja rüüstati ja  allesjäänud asjad kas lõhuti või tassiti minema.

Koha rajamisel oli väga tähtis kaevu tegemine, see sai sügav, sest põhjavesi oli kaugel. Aeda istutati õunapuud, punase- ja mustasõstrapõõsad ja kreegid. Keldri kõrval siseõues oli suur kirsipuu, mis kandis palju marju. Kaevu kõrval, suure aiavärava pool olid sirelid. Köögi akna all kasvasid kõrged kollased lilled, mis varasügisel õitsesid. Teiselpool maja lillepeenras olid talinelgid, floksid, pojeng. Ja väikeses aias kressid. Väiksesse aeda pidi tulema ka veranda uksega toast, aga see jäigi ehitamata.

1927.a. 21.augustil sündis teine laps Ellen Kivja. Anette meenutas, et sünnitused toimusid kodus ja arstiabi polnud tarvis. Nüüd oli pere viie liikmeline: meheema, perenaine, peremees ja kaks last. Mõlemad lapsed läksid kohalikku Pudivere kooli. Peremees Rudolf oli käinud kokku seitse aastat sõjas ja sõjaväes ja oli abiellumise ajal juba 34 aastane, perenaine sünnitas oma teise ja seega ka viimase lapse 32 aastaselt.

Talu ei olnud suur, laenu katteks kasvatati hobuseid ja sigu. Kuna karjamaa oli kaugel siis lehmi oli vähe. Peremees Rudolf tegi veel sepatööd. Kuna nii Ruudi kui Nete olid mõisamoonakate perest, tuli talusse kõik ise muretseda. Ainukeseks mälestuseks EW ajast on üks foto, kus Ellen umbes kolme aastane st.1930.a. Kahjuks pole see eriti hea fotograafitöö, aga ikkagi. 
(lisan hiljem)

Perenaine Anette Kivja, peremees Rudolf Kivja, Rudolfi ema Leena Kivja (s. Hanson). Lapsed Ellen ja Otto.

Foto tehtud Simuna kihelkonnas Pudiveres Rehe talus umbes 1930.a.

Anette isa Johann suri 1935.a. Sellest on säilinud foto, kus üles võetud õed-vennad ja külarahvas. Sel ajal elas Pudiveres oma talus Nete vanem vend August Raggas oma naise Ida ja tütre Aksaga. Aksa sündis 1932.a. ja käis Simuna koolis. August võttis hiljem oma ema Liisa enda juurde elama, seal ta  1948.a suri 81.aastaselt. Veel elas Pudiveres oma majas noorem vend Karl abikaasa Teelega ja nende kaks poega Kalle (1940) ja Enn (1943). Karla pere kolis hiljem Rakkesse. Nii oli õel vendadega lähedased suhted ja läbikäimine. Keegi neist ei olnud nii jõukas, küüditamine neid ei puudutanud.

----------

Johann Raggase (1863-1935) ärasaatmine viimsele teekonnale Simuna kirikust

Fotol on pojad Ernst, Kristjan, Karl, August abikaasa Idaga,  tütar Leida, tütar Anette abikaasa Rudolfiga, nende poeg Otto Kivja, lesk Liisa Raggas ja Pudivere küla rahvas.

Pilt on tehtud 12 mail 1935.a.

......

Lapsed Otto ja Ellen käisid koolis mõisamajas. Kool oli kuueklassiline ja seal oli üks õpetaja. Koolipildilt on näha, et õpilasi oli paarikümne ümber. Otto oli skaut ja Ellen kodutütar. Kuna Otto lell (isa vend) Eduard Kivja oli Tartus EW sõjaväelane ja nende pere oli lastetu, võtsid nad Otto Tartusse endi juurde elama ja kooli. 
pilt Tartust
Kahjuks algas sõda, tuli võõras võim ja Tartu pere pidi ennast hoopiski varjama. Sellepärast lõpetati linnaga igasugune side ja koliti koos mööbliga Pudiveresse. Nete ämm Leena Kivja suri 1940.a.  olles 83 aastane. Kaua tartlased ennast maal varjama pidid ei tea, aga Eduard pääses vahistamisest ja kolis hiljem Väike- Maarjasse, kuhu ehitas maja.

Kuna Pudiveres oli ainult algkool läks Ellen 1941.a. Väike-Maarjasse progümnaasiumisse.

Ta oli siis 14 aastane ja jäi talviti kostiliseks. Isa käis siis neil laupäeviti hobusega vastas, et lapsed koju saaksid. Hiljem sõideti jalgrattaga. Otto käis samuti Väike-Maarjas koolis, aga sõja ajal pidi ta ennast sõjaväkke mineku eest peitma ja kool jäi pooleli. Ellen lõpetas Väike-Maarja keskkooli 1946.a. ja asus kohe pärast seda tööle Simunasse kooliõpetajana.

Oma mehest Rudolfist rääkis Nete ainult head. Ei olnud Ruudi napsu ega naistemees, poega ja tütart hoidis väga. Ruudi olevat osanud inimestega hästi läbi saada. Nii käisid sõja ajal talus söömas nii sakslased kui venelased. Vahe oli selles, et saksa sõjamees pani püssi söömise ajaks seljast koridori nurka, aga venelane sõi püss seljas. Nähtavasti oskas vanaisa nii vene kui saksa keelt. Talus teenijat polnud, tööd tehti oma jõududega. Vanaperenaine Leena oli tubane, tema hoidis lapsi, tegi süüa.

Nete oli tugev tööinimene, ta rääkis, kuidas sügisel Käru metsas, 15-20 km kaugusel, jõhvikal käis. Hommikul läks ja õhtul tuli, kümme liitrit marju seljas. Ta armastas väga loomi, seapõrsaste üleskasvatamine oli tõsine töö ja külmal talvel tuli neid tuppa sooja tuua ja kasvõi põues hoida. Tundub, et laenu tagasimaksmine läks hästi ja vajalikud põllutööriistad said ostetud. Kahjuks hävitas võõras võim kõik lootused ja heade põllumaadega külast sai võõrvõimu ajal tõeline ääremaa. Vähegi edumeelsem noorem rahvas kolis Väike-Maarjasse, kus jätkus töökohti ja lastel oli võimalus koolis käia.

Koolis ei saanud Nete käia rohkem kui kaks talve, ometi oskas ta  lugeda ja  kirjutada. Võru keelt mina tema suust ei kuulnud. Lemmikraamat    oli „Tõde ja õigus“, aga ta armastas ka romantilisi lugusid nagu „Jane Eyre“. Ka Piibel oli tema lugemisvara. Nete teadis jutte ja lugusid ja setumaa laule, kus „setokesed sõitsivaad Võõpsust potikoormaga..“ ja „pai ima pane mihele...“. Neid laulis ta meile minu lapsepõlves 1960-ndatel oma kodus Pudiveres. Lastelaulud olid tal peas surmani, 95 aastaselt luges ta meie pere jõulupuul “Meie kiisul kriimud silmad“. Tema 15 aastat noorem õde, kes pärast kuueklassilise kooli lõpetamist Tallinnasse teenijaks läks, sattus heade soovitustega president Konstantin Pätsi toatüdrukuks. Oma õelastele tellis tädi ajakirja „Laste Rõõm“ ja kinkis raamatuid.

Kui vanaema juhtus oma elatud elu õnnelikumaid hetkeid meenutama olid need alati seotud just oma talu rajamisega. Ta ei kurtnud kunagi, et mingi talutöö oleks talle raske olnud. Naljaga meenutas vanaema, kuidas ta oma mehele ütles: ära tee midagi, lihtsalt käi päev otsa mu kõrval ja vaata, mida kõike ma teha jõuan.

Tütar Ellen kiirustas pärast kooli lõppu oma elu elama ja talle pakuti Simunas kooliõpetaja kohta. Talvel jäi ta kostile, aga kevadel-sügisel käis kodust jalgrattaga. Kivja pere oli väga sõbralik, kooliõpetajad käisid neil tihti külas.

Isegi jõuluid tuldi Pudiveresse pühitsema, sest Simunas või pealekaebajaid olla, aga ajad olid neljakümnendate lõpul ohtlikud.

Otto jäi pärast sõda koju Pudiveresse ja töötas autojuhina. Hiljem, abielludes 1951.a. tõi ta koju elama oma naise Rita ja neil sündis poeg Raivo. Raivo käis Pudiveres koolis, alguses oli kool mõisas, hiljem kolis  häärberisse. Külas oli lapsi umbes paarikümne ümber. Nääripeod toimusid mõisa saalis. Vanaema ei võtnud seltsielust osa, tema ja vanaisa ei laulnud kooris ega teinud näitemängu.

Miniaga sai vanaema hästi läbi. Pojanaine ei käinud tööl, aga külas viiekümnendatel aastatel peale põllutöö midagi teha polnudki, ilmselt ei olnud ka vajadust, sest lehm andis piima, kanad munesid jne. Otto ja Rita kasvatasid suuremas koguses kartulit mida viidi Leningradi turule. See oli fantastiline missuguseid mänguasju onupojale ja mulle toodi. Raivol oli üleskeeratav väike rongiraudtee ja minul hobustega kaless ja kass, mis saba liigutas. Siis oli terve loomaaed pakeliidist loomi; lõvi, kaelkirjak, kaamel. Ja veel oli puust nukumaja, täitsa suur. Kui Otto pere Pudiveres elas siis oli kaks tuba nende oma. Ühes oli ilus tisleri valmistatud magamistoagarnituur: voodi, tualettpeegel, öökapp, laineliste ustega riietekapp, akudega raadio. Teises oli tigudiivan ja puhvet. Kõik oli  puhas, akende ees pitskardinad ja seinal kootud vaibad.

Vanaisa Rudolf oli kokku sõdades olnud 7 aastat ja tema tervis ei olnud hea. Ta põdes pikalt, köhides tagatoas voodis. Mina ei osanud veel õieti kõndida, aga nagu vanaisa köhasiirupi pudelit nägin nii hakkasin ka „köh-köh“ tegema ja ei lõpetanud enne kui mullegi magusat siirupit anti. Õnneks jõudis vanaisa enne oma minekut ära näha kaks lapselast, kuuese poisi ja pooleteisese tüdruku. Tema õpetas mulle selgeks vastuse küsimusele kui vana sa oled: pooleteiseaastakene. Võib olla tänu temale ma hakkasingi varakult rääkima, enne kui kõndima. Olin pea kogu aeg maal, sest isa õppis traktoristide koolis ja nõukogude võim sundis seadusekuulekad kahekuuse lapsega naised tööle.

Vanaisa suri ta 1957.a. kevadel olles 68 aastane. Tema poeg Otto jäi veel viieks aastaks oma perega Pudiveresse  ja siis kolis Väike-Maarjasse, kus oli keskkool. Ellen elas sel ajal oma perega juba Väike-Maarjas. Fotodest on 1951.a. koduõues suvel tehtud Rita ja Otto pulmapeo ajal tehtud pilt kus on minu noored vanemad ja nende mõlema vanemad.

Paremal  peremees Rudolf Kivja, tema abikaasa Anette Kivja (s. Raggas)

Keskel nende tütar Ellen Kuntor (s. Kivja) ja tema mees Lennart Kuntor

Vasemal Lennarti vanemad Eduard Kuntor,  Anita Kuntor (s.Tepp)

Kõige ees nende tütar, Lennarti õde Anne Kuntor

.......

Anette ja Rudolf koduõuel (foto ilmselt 1952)

Väike Liina Pudivere õueväraval 1957.a.....

ÜKSI OMA KODUS

Pudivere oli kuuekümnendatel tõeline kolgas. Lähim bussipeatus oli Triigis, otse üle 3,5 km ja Määris läbi Sootiigi 3,5 km. Triigis kui ka Määris polnud kooli, Triigi mõisas mingid üritused siiski toimusid, oli seal ju sovhoosikeskus. Suurem asula oli Simuna, sinna oli üle viie kilomeetri. Simunas oli tööstuskaupade- ja toidupood, kool, kirik ja surnuaed. Väike-Maarjasse oli Triigi kaudu 8 km. Kui Pudivere 4-klassiline kool 1962.a. kaotati jäid külla elama praktiliselt ainult vanad inimesed, mõned pidasid üht lehma, siga, kanu ja lambaid.

Nete jäi üksinda Pudiveresse oma majja keset põldu. Sellest ajast ongi pärit tema luuletus, mis küll kahjuks pole tervenisti säilinud.

KODUS

Üksik majakene põllu sees

Paksud kivi müürid varjuks ees

Siin ma mööda saatnud noorusaa

Nüüd ma olen jäänud üksinda.

Siin mu lapsed suureks sirgusid

Tegid tööd ja rõõmul hõiskasid

Koolis käisid, jõudu kogusid

Kuni majast välja lendasid

Aastaid ammu juba isake

Pidi omast majast lahkuma

Ta ei jõudnud ise lennata

Teised pidid teda kätel tassima

Majasse on jäänud leinama

Vana emakene üksinda

Kogub jõudu millal tema ka

Hakkab oma majast lahkuma

KUUEKÜMNENDAD

ehk Liina mälestused

Majas ei olnud elektrit ja Triigi sovhoosi Pudivere osakond ei olnud just eriti edukas. Nete pidas veel mitu aastat lehma ja sigu. Riigilt sai ta pensioni 12 rubla. Kuna minu isa õppis järjekordses koolis, siis aitas Nete piimaraha kindlasti meil paremini toime tulla. Eks selle heinateoga oli jama, aga mina mäletan seda väga lõbusana kui onu Otto tuli autoga, koorem aeti küüni ja sealt hakati heinu lakka hanguma. Enne seda oli hein kärbastes st. heinaredelitel ja nende all oli suurepärane mängupaik.

Nete oli väga puhas inimene ja eriti suurt tähelepanu pööras voodipesule. Tema kodus ei olnud kunagi ühtegi narmendavat padjapüüri ega tekikotti-lina. Päeval kaeti voodid ikkagi päevatekiga, mis sest, et keegi magamistuppa ei tulnud. Kuna ta oli käsitöö tegija olid padjapüürid-tekilinad pitsidega. Kõige vanem mälestusese on neiupõlves tikitud käterätt initsiaalidega A.R. (Anette Raggas). Alles on kangastelgedel omakootud linased käterätid. Koos miniaga kooti põrandariideid, värviti ja lõigati nende jaoks kaltsu. Viimane kanga üles panemine Pudiveres oli 1970 aastal, kus ka mina sain osaleda.

Mäletan kõige rohkem Nete kodust seda aega, kus poeg, pojanaine ja pojapoeg olid alevisse kolinud ja Nete üksi jäi  alates 1962.a. Siis oli Rudolf juba viis aastat surnud. Otto käis talvel ikka traktoriga teed lahti lükkamas, et vanaema poodi saaks. Mingit sidepidamisevõimalust ei olnud, naabrid olid sama vanad inimesed, kuskil poole kilomeetri kaugusel.

Mina ja mu seitse aastat noorem vend veetsime pea kõik oma lapsepõlvesuved maal. Minu esimene mälestus on see, kus ma onupoja pruun karu kaenlas püüan minna kõrge kivimüüriga ümbritsetud õue lõppu, et näha, kas sealt väravast välja ka saab. Mul oli kõik mida üks maalaps suvel vajab: liivahunnik pehme rebaseliivaga, päikese käes soojenenud veega vann, kuhu võisin ronida, kummelimuru, heinalakk, rukkipõld kuhu sai ennast ära peita, marjad ja õunad. Ja pööning vanade ajakirjade ja raamatutega kui juba neist lugu pidama hakkasin.

Mõnikord tulin talvevaheajal vanaema juurde. Bussipeatusest oli üle kolme kilomeetri, võtsin kodust suusad kaasa ja nii ma siis läksin. Meil oli kombeks, et  jõululaupäeval sõitsime Väike-Maarjast Simunasse surnuaeda ja sealt tagasi tulles vanaema juurest läbi. Isal oli töölt saadud nn. töökojaga auto, mina olin taga, ema väikevennaga kabiinis.  Ükskord isa autot ei saanud, siis käisime oma külgkorviga mootorrattaga. Tihti jäime lumme kinni ja tuli lahti kaevata.  Siis oli vanaema juures eriti hea külmund varbaid ja sõrmi soojendada ja  kõht kõvasti täis süüa. Tagatoas väikese kuuse juures olid jõulupakid kommide, uute sokkide ja kinnastega. Oma esimese rahapalga teenisin samuti vanaema käest. Olin umbes viiene kui aitasin tal heina kaarutada. Sain viis kopikat. Aiamarju tuli ka korjata, tikreid mulle korjata ei meeldinud, okkad olid, aga hea meelega puhastasin neid. Kilumannergu täis oli tavaline norm. Eriliselt vahva oli vaarikal käimine. Marju leidus nii karjamaametsas kui vanadel kiviaedadel rägastikus. Vanaema ei sundinud mind kunagi, korjasin täpselt niipalju kui tahtsin.

Meie suvine päev algas sellega, et vanaema lüpsis lehma ära, söötis sead ja läks siis lehma karjamaale viima. See oli päris kaugel, üle põllu ja siis läbi metsa umbes kaks kilomeetrit. Ukse pani ta väljast keti ja tabalukuga kinni ja kui ust liigutasin siis jäi paras pragu vahele, kust sai välja piiluda kas vanaema juba tuleb ja värav kolksub. Tavaliselt ma magasin, aga vahest läks uni ära. Siis ma võtsin tabureti ja istusin kotta ukse taha ootama.  Kui  vanaema koju tuli siis käis ja tõi hagu, tegi tule alla ja hakkas meile süüa tegema. Vahest ootasid meid karjamaametsa maasikad juba hommikul. Lõuna ajal läksime karjamaale lehma lüpsma ja piim tuli kahe mannerguga koju kanda. Seda oli pea kümme liitrit. Hiljem, kui mul jalgratas oli, sai ühe ämbri ratta lenksu panna ja väikevenna pakiraamile. Õhtul tõin mina lehma ära kui juba suurem olin.

Pudivere mõisas oli pood ja kord nädalas näidati kino. Ajalehed tulid samuti mõisa. Poodi minek oli tõeline ettevõtmine. Meil vennaga algas see pesukausis lobistamisega, puhta kleidi või pluusi vahetusega. Vanaema pani selga parema kleidi, ette puhta põlle, juuksed kammiga kinni ja lilleline pearätt pähe. Nüüd veel rahakott poekotti ja leibade jaoks linane suurem kott. 60-ndate pood mõisas oli ehtne maapood: jahu-suhkru jm. sahtlid, kus kaup kühvliga kotti kaaluti, klaaspurgid kommidega, leiva-saia riiulid ja vorstikangid. Teisel pool riiulitel mänguasjad ja klaasi all pliiatsid- vihikud, sulepead, tindipotid. Küll oleks kunagi tore selline pood renoveerida, aga sellist maapoe lõhna kindlasti ei tule. Poe ees jõi kindlasti mõni külamees õlut ja naised lobisesid külajutte.

Piimamees käis hobusega varahommikul piima järgi ja tõi ka raha, oli nn. piimaraamat. See oli lisateenistus mis võimaldas 12 rublalise pensioniga kuus ära elada. Suvel oli palju tegemist marjade korjamisega (punased ja mustad sõstrad ja tikrid) Veel olid aias õunapuud ja keldri kõrval suur kirss. Kartulid ja muud juurikad kasvatati ise. Metsas käisime vaarikal ja tegime palju moosi. Suveti puhkuse ajal elas maal ka Nete õde Leida Tallinnast oma mehega. Mõne suve töötas Otto poeg Raivo sovhoosis põllutööl ja oli ka vanaema juures. Ka mina otsustasin sovhoosi põllule kõplama minna. Tahtsin ju ka onupoja eeskujul raha saada. Vanaema tuli mulle igaks juhuks appi. Küll see oli vastik töö, aga kahepeale teenisime 40 rubla (mu emast raamatupidaja kuupalk oli 60 rbl).

Suve suurim püha oli surnuaiapüha jaanipäeval. Siis tulid isa ja ema autoga või mootorrattaga ja onu oli ka veoautoga. Nii saime kõik viie kilomeetri kaugusele Simunasse. Ega sellest surnuaiapühast midagi muud tähtsat polnud, aga selleks sain alati uue kleidi ja kohapeal osteti küpsist ja limonaadi. Pudiveres oli mitu tiiki ja ühes kõlbas ujuda. Kui oli vähegi soojem ilm siis nurusin niikaua vanaema kui ta oli nõus minuga koos tiigi äärde tulema. Üksi ta mind ei usaldanud. Nii ta istuski rohu peal ja vaatas kuidas mina vees lustisin.

Eriliselt meeles on mul 1967 aasta augustitorm. Isa oli meile ostnud patareidega raadio „Alpinist“, aga ilmselt me eriti ilmateadet ei jälginud või ei pidanud millekski. Lõuna ajal käisime karjamaal ja ei saanud üldse aru, et tuul kõva oleks. Aga pärastlõunal, nii viie ajal, läks maru lahti. Mu vend oli alles neljane ja teda ei saanud üksi koju jätta, seepärast jäi vanaema temaga tuppa ja mina läksin lehma järgi. Hea, et tark vanaema ei lubanud mul rattaga minna, kartis, et tuul lükkab lapse ümber. Olin 12 aastaselt pisike kõhn plika. Õnneks ootas Kiti väraval ja polnud metsa pagenud. Väike metsarada ja ohtlikult nagisevad kuused...Küll ma siis ikka laulsin kõvasti. Aga kui metsast välja rukkipõllule sain siis silkas hirmunud lehm ees ja mina läbi rukki peaaegu lohisesin köie otsas. Sellest ajast peale ma äikest ei karda, mõtlen, et kui pikne mind siis ei tahtnud, ei ta taha nüüd ka. Maja juures viis tuul ära hobusetalli vana katuse, kõik muu pidas vastu.  Natuke sai kannatada kartulikeldri katus. Hullem osa oli hommikul kui ema-isa mootarrattaga Väike-Maarjast meieni püüdsid jõuda. Triigi metsavahe oli murdunud puid täis, seal siis saeti ja korrastati teed. Aga tormiõhtul ei olnud vanaemal paanikajälgegi, ainult õue kempsu meid ei lubatud vaid soristasime kotta ämbrisse.

Nete ei käinud vähemalt pärast Rudolfi surma pühapäeviti Simunas kirikus. Kas oli põhjuseks rohkem kui viie kilomeetrine vahemaa ja transpordi puudus, sest Nete ei sõitnud jalgrattaga. Aga võib olla ei meeldinud talle õpetaja Põld, kes oli oma jutlustes olnud karmi sõnaga mees. Piibel Netel oli ja seda ta luges surmani.

Ükskord rääkis ta, et Avispea baptistikogudusest tuldi teda palvemajja kutsuma. Nete küsima: mis me seal palvemajas teeme. Jumalasulane vastu: palume kõik patud andeks. Nete omakorda: ei mul ole aega pattu teha, mul terve päev käed-jalad tööd täis, kui pattu pole, siis pole ka midagi vaja andeks paluda.

Tervise üle vanaema ei kurtnud, aga raskest talutööst käis ta küürus, „kõveras nagu kreeka e“. Nete oli kasvult väike, umbes 1.60 ja kõhn naisterahvas. Juuksed olid tal kammiga kuklasse kinnitatud. Alati kandis ta põlle ja pearätikut. Need olid eraldi kodupõlled ja poepõlled. Kuna majas ei olnud elektrit, tehti kõik tubased tööd petrooleumilambi valgel ja triigiti sütega triikrauaga. Oli suur triikraud vanaema jaoks ja väike minule, mis  mõlemad on alles. Veel on alles vanaisa tehtud pesuvaal ja kurikas. Ja muidugi vokk ja lõngakerimisharkjalg. Õhtuti, kui loomad talitatud istus Nete köögilaua taha kuduma ja heegeldama. Tema põhilise kudumistöö tulemused olid triibulised sokid ja tõeliselt kaunid kindad. Kahjuks tundus, et ta elab igavesti ja kõik sokid-kindad sai ära peetud-alguses pidupäeval, hiljem, kui värvid kulusid ja pihud nõelutud, suusatamas või lumememme tehes. Nii ei ole meie peres säilinud ühtegi uut kindapaari. Vill saadi oma lammastelt, vahetati villavahetuses lõngaks, kodus värviti. Teine armastus olid heegeldatud linikud. Puuvillast niiti müüdi pisikeste keradena, hiljem lisandus sellele moesolnud läikiv iirislõng. Nendest linikutest on praeguseks alles märkimisväärne kogu. Eriti kaunid on padjapüüri kaunistused ja tekilinade äärepitsid.  Vanaema heegeldas igale linikule ja rätikule, mis talle kätte anti, pitsilise ääre. Veel enne oma surma, kui silm enam nii hästi ei seletanud, andis heegeldamine näppudele tööd ja hoidis vaimu virge.

Kui maal olid veel üleval kangasteljed, siis kooti kitsad kaltsuvaibad ise. Materjaliks kasutati vanu riideribasid, mida värviti, puuvillasukki ja isa töö juurest saadud autojuhtidele kätepühkimiseks toodud lõngapoolisid. Kui mina juba suurem olin, siis otsisin 60-ndate aastate Nõukogude Naistest triibuvaiba õpetusi. Need said eriti uhked. Sellest õppisin esimest korda värvide kokkuseadmiskunsti, kus ühe värvi erinevat tooni  triibud moodustasid kauni kooskõla näiteks tumepunasest roosani. Kahjuks on ka need triiburiided ammu ära peetud ja looja karja läinud. Vanaemal oli väike Singeri õmblusmasin mille peal sain oma esimesed harjutused. Juba enne koolis õpitut oli meil mitu suvekitlit ja seelikut kokku vuristatud. Aga endale kleite vanaema ei õmmelnud, need olid tal igiammu olemas ja külarätsepa üllitis. Ise tegi ainult põllesid ja padjapüüre, tekikotte.

Vanaemal olid oma kindlad tõekspidamised puhtuse ja korralikkuse asjus. Voodipesu pidi alati korralik olema. Voodis ei müratud ja päeval kaeti see päevatekiga. Tagakambri laudadel olid heegeldatud linikud ja akende ees valged pitskardinad. Köögi laual oli vakstu ja köögiaknal sitskardin. Toad olid puhtad, nõusid ei jäetud pärast sööki pesemata ja toitu ei jäetud söögivaheajal lauale. Igal õhtul tehti sooja vett, lapsed pesid enne magamaminemist käed-jalad ja pärast aluspesu-sokid. Nädala lõpus käidi saunas ja enne seda pühiti toapõrandad märja luuaga, põrandariided ropsiti, köök ja koda pesti. Laudariietega ei tuldud kööki, need vahetati kojas. Kuskohast oli lihtsa mõisateoliste laps need kombed omandanud, seda ma ei tea, aga puhtus oli minu vanaemakodu märksõna. 

Kui vanaema veel ainult maal elas, siis tuli ta vahest mind Väike-Maarjasse vaatama. Mul oli selline komme, et nagu ta uksest sisse tuli nii küsisin: vanama, millal sa ära lähed. Ta hakkas naerma ja ütles: kas sa juba tahad, et ma ära lähen. Mina püüdsin seletada, et siis ma tean kui kaua ta minuga koos saab olla. Küll ta aru sai, narris mind niisama. Kui ma talle ütlesin „vanama“ siis ta küsis, et kes see „noorma“ siis on. Vanaema ei saanud veel riidest lahti kui juba oli mul raamat leitud ja ma nurusin „hakkame nüüd lugema“. Aga siis ükskord kui Aga siis ükskord kui vanaema tuli jooksin O.Lutsu „Kevadega“ vastu ja ütlesin: istu ja kuula. Nii lugesin talle oma lemmikkoha kui Toots tuli kutsikaga kooli. Olin kuue aastane ja  märkamatult raamatutähtedega lugemise selgeks saanud. Vanaema enda mälestus oli see kui läks minuga Väike Maarja kultuurimajja kinno. Film oli „Saabastega kass“. Ma olin nii kartnud, et pugesin pingi alla ja oli tegu mind sealt välja saada. Vanaemal oli juba 65 aastaselt seljanärvipõletik ja ta käis küürus. Ükskord proovisin tema kõrval samuti küürus käia. Vanaema küsis, kas ma narrin teda? Ei, vastasin mina, ma lootsin, et nii saab kergemini ja kiiremini edasi. Kuskil 1965 aastal käisime me isegi vanaemaga koolivaheajal Tallinnas tema õe pool. Läksime Väike-Maarjast Tamsalusse ja sealt rongiga. Polnud see vanaema midagi nii saamatu külamutt.

ANETTE TÜTRE PERE JUURES VÄIKE-MAARJAS

Niimoodi elas ta 1968.a. Siis lõpuks oli nõus lehma ära müüma ja külmadeks talvekuudeks meie juurde Väike Maarjasse korterisse kolima.

Tuli ta pärast kartulite võtmist umbes oktoobris ja tagasi läks mai alguses kui aiatöid tegema asus. Lõplikult jäi ta meile 1975.a.

........

Väike-Maarjas (1967) Pikk tn. 24-1

Anette Kivja (Raggas), tema tütar Ellen Kuntor (Kivja) ja Elleni lapsed Liina ja Andres

Suvel, kui meil enam lehma polnud, sai piima sovhoosi laudast. Töötas mingi talongisüsteem, et ostad kontorist talongid ja siis viid lauta. Niimoodi käisin jalgrattaga mitu suve piima järgi. Pood oli veel alles ja ega meil igav polnud, mis sest et lehmaga olid asjad ühel pool. Minul oli kahju ainult värsketest heintest lakas, aga parata polnud midagi. Natuke rikkus tuju, et mingiks suvekuuks tulid maale Nete õde ja õemees. Õde Leida oli nii kombeline ja peen käsutaja, tal endal lapsi polnud, nii ta siis rakendas oma kasvatusmeetodeid minu ja venna peal. Esialgu küll tulemusteta. Alles hiljem hakkasin mõistma kui palju oleksin vanatädilt eluks kasulikku kaasa saanud, aga mis läinud see läinud.

Hiljem, kui ma juba õpilasmalevas olin 1971-72, siis oli vanaema suvel Pudiveres koos minu vennaga. Nad karjatasid lambaid, mis toodi kevadel ja viidi sügisel. See hoidis vanaema ikka maal ja kasulikuna. Ta ei saanud aru miks ma pidin teise Eesti otsa heinale ja kõplama minema kui sealsamas töötas sovhoos. Mina aga valisin meelega koha Setumaal, kohe kaardilt vaatasin kõige kaugema.

Veel kaks suve 1973-74 oli vanaema suviti maal. Siis oli mul kooli lõpetamine teoksil ja juba peaaegu täiskasvanuna vaatasin sellele kohale tagasi kui lapsepõlve möödanikule. 74-nda kevadtalvel käisime sõpradega seal, tegime pliidi alla tule ja nautisime üksildust. Siis oli kõik veel terve ja lõhkumata, nõud olid kapis ja voodiriided voodis. Sellepärast tabaski mind šokk kui 75-nda kevadel maale läksime ja praktiliselt purukspekstud maja eest leidsime. Osa mööblit oli õue toodud ja lihtsalt kirvega puruks pekstud. Minu vanad kooliraamatud-vihikud olid laiali, nii õues kui toas oli neid põletatud. Ära oli viidud õmblusmasin, aisakellad ja kindlasti palju muudki. See oli minu lapsepõlve lõpp.

Minu isa hoidis vanaema. Kui ämm talveks meie  juurde kolis siis oli isa väga rahul. Vanaema oli nagu pisike küürus koduhaldjas, liigutas korraks võlukepiga ja imeväel muutus kõik koduseks: toad olid alati puhtad ja soojad, köögis pliidi all tuli, toit praeahjus  ja ise ta toimetas kuidagi märkamatult, juba pesi vannis pesulaua peal harjaga pesu, juba triikis, juba nõelus, juba kudus, juba heegeldas. Ja ajalehed olid tal alati loetud. Kui isa mõne sõbraga palgapäeva tähistama tuli siis võeti vanaema alati poliitikast rääkima. Minu sõbrad, noored inimesed, armastasid samuti temaga maailmaasju arutada. Aga ta ei olnud pealetükkiv ega tükkinud meie hulka, laskis meil ka omaette olla. Poja juures samas alevis käis vanaema samuti tihti, ta sai oma miniaga suurepäraselt läbi. Vanaema ütles, et nad ei olnud elus kordagi riielnud. Minu emaga, st. oma tütrega, vanaema ei  sobinud. Ema nagu lendles läbi elu, aga vanaema oli arutlustesse süüviv ja väga põhjalik. Tööde kohta, mis ta tegi armastas ta öelda: mitte eks ta käi, vaid et ta käiks.

Maarjasse, Pikale tänavale, ei võtnud vanaema maalt oma asju kaasa, sest meie korter oli kahetoaline. Nii settisime mina, vend ja vanaema endid tagumisse tuppa. Suurema osa sellest võttis riietekapp mille taga oli vanaema voodi. Mina magasin köögi soojamüüri äärsel kušettil ja vend välivoodil. Kui vanaema pärast lehma müüki esimeseks talveks alevisse tuli oli isal just järjekordne kool läbi. Mina käisin seitsmendas klassis ja viie aastane vend lasteaias. Nete poja pere elas kõrvalmajas. Meie maja alla ehitasid mehed sauna. See meeldis ka vanaemale. Pudiverest võttis ta kaasa hallitriibulise kassi, kellest vanaema hoolis. Kahjuks läks kass peaaegu kohe kaotsi. Arvati, et küll läks oma vanasse kodusse tagasi, aga kevadel ta välja ei ilmunud. Maja taga oli meil aiamaa, see sobis vanaemale, sest seal sai asjatada. Oli ju vesi vabalt saada, jooksis voolikust kastmistünni. Maal pidi selle kõik ämber ämbri haaval kaevust välja vinnama. Ka toas oli kraanivesi, WC ja elekter. Praegu tagantjärgi tundub, et vanaema oli ikka väga tubli ja uuega kaasaminev, ei ta peljanud gaasipliiti ega televiisorit.

Meie kortermajas elasid ka vanaema mehe sugulased, Rudolfi õetütar oma perega. Aga erilist läbikäimist nende vahel polnud, sel ajal ei käidud üldse niimoodi kohvitamas. Tihedamad külalised olid Ruudi vend Eduard oma naise Helenega, needsamad tartlased, kes Maarjasse maja ehitasid. Tädi tuli alati omatehtud purukoogiga ja pidas meeles meie kõigi sünnipäevi.

1970 aasta varakevadel läks põlema meie vana, suur koolimaja. Sellest alates käisime kõik väikses majas kahes vahetuses. See algkoolimaja oli mul praktiliselt üle tee, võisin söögivahetunnil koju lipata, kus vanaema sooja toiduga ootas.  Olen tihti tagasi mõelnud, et mis oli siis selle aja põhisöök. Loomulikult praekartul munaga ja keedukartul soustiga, vahest hakklihasoustiga. Vanaema tegi head segaputru, kus kartulid hautati koos tangudega ja ühepajatoitu. Magustoiduks oli mannakreem, kisell ja puder. Palju söödi silku ja soolaseeni. Kui isal kool läbi ja kolhoosis parem teenistus, siis hakati meil remonti tegema, osteti diivanvoodi, kaks lahtikäivat tugitooli ja kööki uued kapid. Vist ka suurem televiisor. Televiisor oli meil väga varakult juba 1960, kohe kui uude korterisse kolisime. Majalapsed käisid lastesaateid vaatamas. Vanaema suhet televiisoriga ma eriti ei mäleta, arvan, et ta kohanes kiiresti. Vähemalt Valdo Pandi „Täna 25 aastat tagasi“ vaatas ta küll ja „Koosta peret“.

Kui minu isa suri ja me hiljem korteri ridelamu vastu vahetasime, sai vanaema oma toa. Tõime maalt ära veel kohalike tiblade poolt puruks lõhkumata riietekapi, ümmarguse laua, mõne tooli ja pulgariiuli.  Need olid 1975.a. veel majja alles jäänud.

1975.a. sügisel suri vanaemast 15 aastat noorem õde Leida autoavarii tagajärjel, kusjuures juht oli oma abikaasa. Õnnetus õnnetuseks, aga haiglasoleku ajal tuli välja, et õemees Arnol on sohipoeg, kelle olemasolust meil aimugi polnud. See muutis meid st. naise sugulasi olematuks, sest Leidal polnud lapsi. Vanaema oli väga vihane, kirjutas Arnole tigeda kirja ja lõpetas igasuguse läbikäimise. Sellepärast pole meil vanatädist ühtegi mälestusasja, ka tema albumid jäid võõrastesse kätesse. Pärast õe surma kirjutas vanaema luuletuse mille pühendas 15 aastat nooremale õele. See on praegugi, tema käega kirjutatuna, alles.

Õeke miks enam

sa mind ei tervita

kui ma kaugelt tulen

veel vaatama

Miks sa vaikid õde

Eks sa kõnele

Kas ma enam armas

pole sinule

miks on sinu armsad silmad

niikuinii kustunud

need silmad mis nii palju

on ilmas vaeva näind

siia lõppes sinul

pikk ja raske tee

siin on viimne voodi

valmis sinule

puhka rahus

püha olgu sul see maa

mis sinu keha katab halastuseta

kui Emakest ma haua kaldal saatsin

ja lapse kombel tema järel vaatsin

mu käes veel roosipärg nii õrnalt rippus

mis Emakese järel hauda kukkus

mu südamest käis läbi valuvärin

kui ütleks ta

ma sind ka siia pärin

Vanaema poeg Otto oli vahepeal kolinud oma onu st. isa venna Eduardi majja Väike-Maarjas, seda suuremaks ehitanud, aia rajanud. Kuna Eedil polnud lapsi, siis pidi Otto pärijaks jääma. Kuna nad olid „papaga“, nii kutsusid kõik Eedit, mõlemad väga kanged, ei jäänud riiud tulemata. Asi päädis sellega, et 1977.a. kolis Otto pere Rakveresse, kus ehitati uueks väike vana maja. See vaen mõjus ka vanaemale halvasti ja ta ei läinud isegi Eedi-Leida kuldpulma, ega nende matustele.

Ka Ottol ei olnud õnne. Rakveres sai ta elada vaevalt kaks aastat kui surm ta maha murdis. Nii kaotas vanaema oma 58 aastase poja. Minu isa, Nete väimees, oli selleks ajaks juba 7 aastat mulla all. Nii jäigi meie väike suguvõsa praktiliselt meesteta, kui mitte arvestada 25 aastast onupoega, minu 20 aastast abikaasat ja 15 aastast venda

Poeg Otto Kivja ärasaatmine oma kodust Rakveres Tartu tn.40

1979 märts

MAJA SURM

Kuna Pudivere oli seitsmekümnendatel jumalate ja inimeste poolt unustatud koht, ei bussiliiklust, ei poodi, praktiliselt tühjad talud siis ei olnud mõeldav, et meie, ilma liiklusvahendita ja palgast elavad noored, oleksime suutnud seda maja päästa. Nüüd tagantjärge tundub kõik nii lihtne, oleks tulnud lihtsalt katus parandada, küll siis maja oleks püsti püsinud. Aga kuna maja asus keset sovhoosipõldu, siis künti isegi tee üles, elektrit ei oleks hakanud sinna keegi panema jne. jne. Nii, et vanaisa valitud koht, mis temale hea tundus, sai meile saatuslikuks, sest oli teest kaugel. Alles nüüd, viiekümnesena, mõistan ma mingil moel vanaema südamevalu, kui ta pidi oma kätega ehitatud kodu hävimist nägema.

Aga see ei muutnud teda kibestunud vanamutiks. Suurim rõõm oli ta lapselapselaps Silver, meie esimene s. 1977, kellele ta jagas oma armastuse. Kuna mina käisin lasteaias tööl sai Silver rahulikult Netega kodus toimetada. Ja ridamajas jätkus ruumi kahel korrusel, verandal ja õues. Kui meie teine poeg Rasmus sai kahe aastaseks kolisime Rakverre. Sellele vaatamata oli meie läbikäimine vanaemaga tihe. Ta tuli ka meie juurde ja  käis pojanaisel külas. Oli ju nende maja ikkagi poja poolt korda tehtud. Nii möödusid aastad, vanaema vananes, tema tervis polnud enam nii hea, aga mõistus oli selge. Gorbatšovi uutmine pakkus talle huvi, ütles, et Gorba sünnimärgil on maagiline tähendus. Ja ikka veel luges ta ajalehti ja vaatas televiisorit.

1987 aastal, kui sündis meie kolmas poeg, sattus vanaema ärevusse, et kuidas ma küll selle kõigega toime tulen. Viisime ta enda poole, siis meil oli juba auto ja suurem korter. Üks asi, mis vanaemas imetlust äratas, oli automaatpesumasin Vjatka. Vanaema võis köögis tunde istuda ja jälgida masina töötamist. Ta oli väga õnnelik, et mul elus nii hästi läheb. Eks nalja sai ka. Vanaema ei sallinud ema vabaabielumeest Vollit. Tema meelest ei osanud tütar üldse elada, esimene mees olevat olnud poisike ja teine vanake. Eks tal mingil moel õigus oligi, Volli oli emast kümme aastat vanem. Volli vana Moskvitši nimetas ta mädamunaks akna all. Talle tundus, et ema nuumab Vollit ja paneb sellele head-paremat kaasa: tuleb tühja kotiga ja kui ära läheb on kott täis nagu mauk, need olid tema kommentaarid. Volli oli Narva poolt ja vanaema osatas tema vältevaheldust: ikka pipppart ja pipppart...See muidugi pingestas olukordi tema ja tütre vahel veelgi.

Mina olin oma neljanda lapse Lennartiga  maha saanud ja elutempo oli küllaltki kiire, ega mul alati vanaema jutte aega kuulata polnud. Ema oli siis ka juba pensionil, meie nooremad lapsed olid tihti seal. Vanaduses läks vanaema kiuslikumaks, ta süüdistas, et kõik on temalt ära varastatud, nii kleidid, linad, põrandariided. Siis tegi see viha, aga nüüd ma mõistan, et inimest ei tohi tema tavakasvukeskkonnast juurtega välja tirida. Kuigi ta elas ridamajas 15 aastat ja tal oli oma tuba, ei olnud see ikka tema tõeline kodu.

Venna pulmade ajal, 1988.a. jõululaupäeval ei tulnud vanaema enam meiega registreerimisele ega kirikusse vaid jäi pooleteiseaastase Günteriga meile. Ilm oli külm ja palju riideid oleks ta kõndimise raskeks teinud. See, et me võisime 93 aastase vanainimese rahuliku südamega väikelapsega koju jätta, räägib iseenda eest. Meil on säilinud video vana-aastaõhtust samal aastal, vanaema on täitsa kobe veel. 

Minu venna pere elas vahepeal mitu aastat ema-vanaema juures ridamajas, seal sündis ka Nete noorim lapselapselaps Kaspar.  Minu meelest hakkasid just Kaspar ja tema ema Diana vanaema Neteks kutsuma. Nete oli siis 96 aastane. Nüüd ei saanud ema teda enam eriti pikaks ajaks üksi jätta, sest vanaemal pööritas tihti pea ja ta võis maha kukkuda, mis vahest juhtuski. Kuna ta ei olnud kunagi pidanud kirurgi abi kasutama, ei tahtnud ta ju vanast peast mingit luud murda ega päevadeks voodisse lamama jääda. Sellepärast otsustas ta võimalikult palju toas liikuda. Võimlemiseks kasutas vanaema ridamaja treppi, seal ta siis tuterdas mitu korda päevas. Ma ei mäleta, et minu lapsed oleksid vanaema narrinud. Ega nad vist eriti tema noomimisi ja manitsusi tõsiselt ei võtnud, aga mingit õelust küll ei olnud. Vahest, kui ta tõelisuse ja mineviku vahepeal oli, vaatas ta aknast õue ja küsis: kas heinakoormad juba tulevad. Silmanägemine oli tal hea, prille vajas ainult lugemisel ja käsitöö tegemisel. Kord kevadel, kui ta viletsa nägemise üle kurtis, vaatas äkki aknast õue üle põldude Müüriku poole, noh nii kolme kilomeetri  kaugusele ja nentis: näe, lehmad juba väljas. Kujutage, olidki. Küll me saime siis tema „viletsat silmanägemist“ naerda. Pühapäeva alustas ta oma tavalise naljaga, mis emale ei meeldinud. See kõlas umbes nii: Tere hommikut härra ja provva. Kuidas te mind petsite. Pidi olema kõik soo ja raba, aga polnud muud kui ruus ja rahn. Ju see oli jälle mõni tema lugu.

Oma emast-isast ei olnud Netel jutte, küll aga äiast ämmast st. Kivja Leenust ja Kaarlist. Kaarel oli olnud vilets kirjasõna tundja, Leenu seevastu väga hea lugeja. Sel ajal oli kombeks, et laulatusel kirikuõpetaja ees tuli mõnest raamatust etteantud kirjakohti lugeda. Kaarlil õnnestus see hästi, aga kui Leenu hakkas „Maja Raamatust“ lugema, luges ta suure erutusega päevade kohta, kus peres riid majas: need päevad on pühad... Ei, ei, mu laps, need päevad on pahad, parandas kirikuõpetaja. Leenu olevat seda miniale rääkinud  surmani, kui häbi tal oli.

Kui Leenu oma last (minu vanaisa) Ruudit ootas panid nad Kaarliga põllul heina kokku. Leenu oli kuhja otsas ja Kaarel hangus alt üles. Korraga tundis Leenu, et laps hakkab sündima. Ta ütles mehele, no nüüd tuleb. Seepeale vastas Kaarel maamehe rahuga: no, ega sa siis ometi kuhja pooleli jäta. Polnud Leenul enam kuhjaga asja, oli ennast kuidagimoodi alla libistanud  ja kodu poole jooksma pistnud. Hea, et poiss kartulivagude vahele ei sündinud. Nädal pärast noorima lapse sünnitust oli Leenu aia taga lehma köietamas. Kui ta maja juurde tagasi tuli sai suure ehmatuse osaliseks: tema vanemad lapsed, viiene August ja kolmene Alviine hüüdsid kooris: noorik, noorik (nii kutsuti Leenut   peres) me vannitasime tite ära. Issand jumal, kus siis. Ära muretse, karjakünas oli vett küll. Nii pidi noorik nägema oma kahenädalast pojakest, kes linadesse mähituna oli õues haopinu juures puupakul ilusasti päikese käes. Ei jäänud haigeks, ega saanud nohugi.   

Veel oli üks lugu tema enda vendadega. Isa ema kirikus viibides jooksis ootamatult sisse  vanem vend ja hüüdis: mis sa must mees seal kantslis mögised. Kristjan sittus kodus sängi täis, tulge ruttu. Võta või jäta, oli see siis tõsielujuhtumil põhinev või väljamõeldis, kes seda enam teab. 

Veel liikus läbi Nete suu legend, et üks Kaarli st. tema äia esivanematest oli Laiusel Rootsi kuningaga jahil käinud. Eks ma siis naljatasin, et küllap nende eellased Laiuse mustlased olid, kuna Ruudi oli pisike ja tume ning nende tütar, minu ema, täitsa võõramaalase välimusega.

 Minu pojad pani ta niimoodi paika: kõige vanemast, Silver oli siis 16, pidi saama tark mees. Rasmusest, kes oma õigust taga ajas ja alati kõva häält tegi, pidi saama kirikuõpetaja. Kuuene Günter oli tema arvates üks omamoodi laps, ta isegi ei teadnud, mis temast saada võiks, midagi erilist, arvas Nete. Neljane Lennart oli rahuliku loomuga, armastas üksi mängida. Temast tuleb põllumees, ütles vanaema. Midagi on nüüd, rohkem kui kümme aastat hiljem, täide läinud. Silver reisib riigiametnikuna oma töökoha tõttu Euroopas ringi, keeled suus. Rasmusest pole veel kirikuõpetajat saanud, aga poistekooriga on ta juba 12 aastat laulnud nii meie kui mujal maailma kirikutes. Günter teeb ise laule, nemad Lennartiga alles õpivad.

Vanaemal oli fantastiline minevikumälu, kui sugulastel oli vaja mõnda sündmust meenutada või kuupäevaliselt täpsustada küsiti ikka Nete käest. 

NETE LAHKUMINE

Minu pere oli juba üle kümne aasta Rakvere ligidal elanud-töötanud. Nüüd otsustas ka venna pere Väike-Maarjast ära kolida. Emal ei jäänud muud üle kui ridamaja pind kahetoalise korteri vastu vahetada. Õnneks sealsamas kõrval, nii et kolimine ei valmistanud erilist vaeva. Uus kodu ei sobinud vanaemale, ta ei saanud enam aru, kus ta on ja miks.

1993/94 aastavahetuse otsustasime meil vastu võtta, sest meie korter oli nüüd kõige suurem. Vanaema oli rõõmuga nõus meile tulema. Õhtusöögil oli ta veel väga tubli, tegi nalja. Aga uue aasta alguses jäi voodisse. Andsin talle oma voodi, sest see oli eraldi toas. Ema käis veel Maarjas vaatamas, kas kodus ikka kõik korras. Meie magasime elutoas ja ema väiksemate laste juures. Viienda jaanuari hommikul vara tuli ema meid äratama ja ütles, et Nete hing on rahulikult öösel lahkunud.

15 veebruaril oleks ta 99 aastaseks saanud. Vahest ikka lootis, et elab sajani välja, aga seda polnud talle antud. Nii ilusat rahulikku äraminekut kohtab harva. Ema helistas Nete miniale, Rita  tuli appi riietama ja pesema. Otsustasime, et korter pole sobiv paik ja juba lõuna ajal läks puusärk vanaema põrmuga Väike-Maarja leinamajja.  

Matusetalitus toimus Simuna kirikus. Oli väga külm. Ja nüüd lõpuks nägin ma kui vähe oli sellest suurest suguvõsast inimesi järgi jäänud. Ta oli kõigist kaheksast vennast-õest viimane, kes maamulda sängitati.

Anettele tulid viimset austust avaldama vanema venna Augusti tütar Aksa abikaasa ja pojaga, noorema venna Karla pojad Kalle ja Enn, minia Rita, pojapoeg Raivo naisega, tütar Ellen, Elleni poeg Andres naise Dianaga ja poeg Kaspariga, Elleni tütar Liina abikaasaga ja nelja pojaga. See oligi kogu Raggaste järgi jäänud suguvõsa.

Kirikuõpetajaks oli Simunas sel ajal Tauno Teder. Tema jumalasõnaga saigi vanaema oma viimse rahupaiga abikaasa Rudolfi kõrval, äia ämma lähedal, kus Rudolf oli olnud juba 37 aastat. Nii tugev oli selle Põlvamaalt pärit lihtsa naise elutahe ja tervis, et talle  oli antud peaaegu 99 eluaastat.

Anette saatmine viimsele teekonnale Simuna kirikus jaanuar 1994. õpetaja Tauno Teder

Jäädes pärast vanaema äraminemist öösel lastega üksi ma ei nutnud. Ei olnud millegi üle kurvastada, sest tundsin, et minu voodist minnes oli vanaema teinud mulle suurima heateo elu jooksul: ta oli mind ja minu kodu usaldanud ja valinud selle viimseks lahkumise  paigaks.

Nüüd, kõndides erinevatel aastaaegadel Simuna kalmistul, on mul juba piisavalt aega ja tarkust mõelda igavikust ja kaduvikust, elatud ja elamata elude eesmärkidest ja ülesannetest ning tunda rahuldust, et läbi kirjasõna on mul võimalik ajas tagasi minna. Süüdates kalmudel küünlaid tunnen heameelt selle üle, et nimed hauaplaatidel ei ole minu jaoks pelgalt nimed, sünni-ja surmaastad, vaid iga  nime taga on peidus ÜKS LUGU.