Sissejuhatus
Olen seda tegu edasi lükanud hea mitu aastat. Küll vingerdasin, et ei oska, küll leidsin tuhat põhjust. Kirjatükk, mille oma varamust üle kandsin valmis 2005 aastal ja seisab kenasti prindituna ja köidetuna sahtlis. Arvutis muidugi ka. Lootsin pühast lihtsameelsusest, et kopeerin ja kõik on korras. Võta näpust. Selgub, et pildid tuleb uuesti loo hulka sokutada. Eks ma siis püüa ja õpi. Oehh...Kõiki pilte ei saanudki panna, sest osa skännitud materjali on haihtunud ja skänner ei sobi läpakaga. Panen loo siiski üles, endal ka huvitav vaadata ja vigu parandada.
VANAEMA NETE
KIRJA PANDUD LAPSELAPS
LIINA KITSE POOLT
2005/2006 aastal, mällu talletatud kogu elu jooksul
ÜKS LUGU
Kõik
sai alguse salapärasest vihjest aastaid
tagasi, et vanaema Anette (Nete) isa
Johann Raggas olnud paruni sohipoeg. Nii see lugu seisiski minu sees kuni
2005.a. Mida ma siis tegelikult teadsin? Seda, et vanaema Nete oli pärit
Lõuna-Eestist, kolinud koos vanematega Koonu mõisa, Väike-Maarjas leeris käinud
ja edasi koos vanematega Pudiveresse elama asunud, seal mehele läinud, talu rajanud
ja lapsed sünnitanud. Teada olid ka Nete vennad, õde ja mõned järelejäänud
sugulased. Ja see, et Nete vanaema eesnimi oli Ann.
Sama
aasta talvel hakkasin käima sugupuu-uurijatele mõeldud Kunderi seltsi poolt
korraldatud kursusel, kust sain
tarkust, juhendust ja julgust alustada vanaema eluloo talletamisega. Selleks
ajaks puhkas ta ise juba 11 aastat Simuna kalmistul nii, et tuli nentida: olin
küsimustega lootusetult hiljaks jäänud. Abiliseks olid mulle mälestused ja vana
roheline fotoalbum.
Albumi
vahelt leidsin kaasaegse foto nimede ja
aadressiga. Natuke otsimist, sebimist ja vedamist ja saimegi kokku. Nii
sain lõpuks teada selle salapärase Anni või Anne (Nete isa ema) edasise
saatuse. Ann, koos oma vallaspoja Johanniga (Nete isa), oli mehele läinud
Pallossoni nimelisele Varbuse mõisa kutsarile ja veel vähemalt 10 last
sünnitanud. Sain ka Anni pildi, kus ta oli 93 aastaselt ja pildil neli põlve.
Ka teadis leitud sugulane Hilja, et Ann sündis 1842.a. ja on maetud koos oma
mehega Põlva kalmistule.
Suurem
töö algas mai keskel, kui internetis ilmusid kirikuraamatute väljavõtted.
Vanaema
Nete ei teadnud oma sünnikohta, perekonnaarhiiv andis selleks Schwartzenhof,
kuid sellenimelist mõisa polnud Lõuna-Eestis. Lahendus tuli alles suure juhuse
läbi kui leidsin, et Vardi küla on täitsa olemas Põlva kihelkonnas ja selle
saksakeelne nimi oli Schwartzenhof.
Teise
variandina on hoopiski tegemist Musti mõisaga Põlvamaal.
Nüüd
järgnes vanavanaema Anni otsimine kirikukirjadest. Vaatasin läbi terve 1842.a.
Põlva kiriku sünnimeetrika (üle 500 sissekande) ja ei leidnud. Alguses arvasin,
et sugulane eksis sünniaastaga, aga siis kasutasin loogikat ja otsustasin
otsida Varbusele kõige lähemast
kirikust. Kanepi koguduse kirjadest
leidsingi Ann Raggase.
Mööda
Kanepi koguduse hingekirjasid tagasi minnes olen leidnud emapoolse suguvõsa vanima liikme Jakkobi
sünniaastaga 1763.
1809.a. pani praost Roth Kanepi kihelkonnas talupoegadele
esimesena priinimed (perekonnanimed), mis oli teatavasti vaba inimese
tunnuseks, Liivimaa ja Eestimaa aladel oli siis veel pärisorjus.
Nii
saigi minu ellvanaisa Sikka Jakkob teadmata põhjustel endale perekonnanimeks
Raggas, mida kandis minu vanaema Anette abiellumiseni.
Panen
kirja vähemalt seitse põhjust miks tasub tegeleda sugupuu-uurimisega:
*Minu
vanaema elas väga vanaks, 99 aastaseks ja tema mälestuseks võtsin ette just
tema eellaste uurimise ja kõige temaga seotu kirjapanemise. Arvan, et talle
oleks see meeldinud.
*Ajarännakute
kaudu õpin tundma Eesti ajalugu ja geograafiat.
*Vanad
paigad, muistendid, legendid on mind alati lummanud.
*Mulle
meeldib, kui minu tegemistest jääb konkreetne jälg.
*Uurimistöö
pakub põnevust ja võimalust leida tundmatuid
sugulasi.
*Olen
piisavalt hull (perekonna arvamus) et sellise asjaga tegeleda.
*Mul
ei ole enam mitte kunagi igav.
Kes
on minu arengule kaasa aidanud?
*kõik
need inimesed, kes eelmise aasta talvel viisid läbi sugupuu- uurimise
baaskursuse Rakveres
*Lääne-Virumaa
Genealoogia seltsi esimees Hubert Gutman ja toredad vastutulelikud seltsi
liikmed
*
need, kes töötasid välja digitaliseeritud programmi Saaga ilma milleta poleks
seda materjali olemas
*minu
abikaasa, kes ostis arvuti, maksab interneti ja meie neli poega, kes
lakkamatute õpetuste ja praktiliste töödega kaasa löövad
*
minu ema, kes on alles hoidnud vanad fotod, matuselehed ja muud huvitavad
paberid.
2006.a.
jaanuaris otsustasid hakkajad Võrumaa sugupuude uurijad Tallinnast korraldada
Võrumaa muuseumis näituse sugupuudest ja perekonnakroonikatest.
Veebruaris-märtsis saigi see teoks. Ka minu tagasihoidlikud kroonikad Raggaste
pere põlvnemisest olid seal esindatud. Ja
loksudes külmal talveilmal mööda Lõuna-Eesti käänuseid teid tundsin, et ka minus
on ikkagi tükike võrukat. Nii lihtne see ongi.
Selliselt
valmiski minu Perreaigraamat ehk
Krooniki, millest ühe osa teieni tahan tuua. Lõpuks veel üks kaval
küsimus: kas eestlastel on sugupuu või suguvõsa?
Algus
Minu
vanaema ANETTE
RAGGAS abielus KIVJA
(vanaema
Nete)
sündis
15. veebruaril 1895.a. „Schwarzenhofis“ . Nii on kirjas Lääne-Virumaa
perekonnaarhiivis Avanduse VV poolt välja antud Anette ema Liisa Raggase
registrilehel, kus Anette on Liisa teise lapsena üles tähendatud. See paks tark
raamat lebab Lääne-Viru maavalitsuse keldris arhiiviriiulil ja mul õnnestus
saada sellest väljavõttest koopia.
Samas
raamatus, Anette Raggase Avanduse VV poolt välja antud registrilehel, on
sünnikuupäevaks 15 märts 1895 ja sünnikohaks Vardi.
Vanaema
ise oma sünnikohta ei teadnud. Polnud üle-eelmise sajandi lõpul peale
kirikuraamatute ja hingerevisjoni mingeid muid arvestatavaid registreid ja kes
neid mõisamoonaka lapsi ikka luges. Ilmselt oli kunagi välja antud mingi
ristimistäht, aga lakkamatute elukohtade vahetustega ei olnud sellist paberit
vanaema asjade seas. Niipalju Nete teadid, et ta ristiti Põlva kirikus.
Eelmisel
kevadel, kui internetti ilmus elektrooniline kirikuraamatute andmebaas,
alustasin Põlva kirikukirjadest. Teades sünnikuupäeva polnud see keeruline.
Põlva
koguduse sündinute nimekiri annab teada, et Anette sündis februar, dritten
abens (kolmanda veebruari õhtul) ja ristiti 19-ndal veebruaril 1895, sünnikoht
Schwartzenhof frh.Warbus.
Isa
Hofarbeiter (mõisasulane, moonakas) Johann Raggas, ema Lisa luteri usku.
Ristivanemad
frau Pauline Mõttus, madm. An Tint, schreiber (kirjutaja) Jaan Mõttus. Ristitud
kodus õpetaja Praggi poolt.
VÄIKE
ANETTE
Kuna
Anette isa Johann Raggas oli mõisa eestöötegija, siis vahetas perekond
Lõuna-Eestis
elukohti peaaegu igal aastal jüripäeval, mida on ilmekalt näha laste
sünnikohtade järgi. Eestöötegija oli sama, mis praegusel ajal
töödejuhataja-brigadir.
Nete
isa Johann sündis Varbusel, ema Liisa Pragis. Noored abiellusid 1891.a. Põlva
kirikus, peigmees oli 28 aastane ja pruut 24 aastane. Nende esiklaps August
sündis 1892.a. Vana Koiolas, Anette Vardil, Johannes ja Oskar Mooste vallas,
Ernst ja Kristjan Ahja vallas, Karl sündis 1904 Luunja vallas ja viimane laps, tütar
Leida, Virumaal Koonus 1910.
Anette
oli pere teine laps ja pärast teda sündis veel kuus last. Tütar Anette sünni
ajal oli ema Liisa 28 aastane ja isa Johann 30 aastane. Oma lapsepõlvest olid
Netel meeles sellised kohanimed nagu Kauksi küla, Rasina, Mooste mõis, Luunja
ja Tartu külje all Jaama mõis. Oma ema jutu järgi olevat teda ristitud kolme
aastaselt Põlva kirikus. Selle järgi
võib oletada, et siis sündis neljas laps Oskar ja Nete oli ka kirikus
ristsetel. Valdavalt ristiti sel ajal lapsed kohe, vaesema rahva lapsed kodus
kooliõpetaja poolt, sest suremus oli suur ja kiriku reeglid ranged. Veel
mäletas vanaema, et nad elasid looduskaunis kohas jõe ääres. Võib olla töötaski
Johann hiljem Mooste mõisas ja elukohaks oli Kauksi küla, mis asub Põlva maakonnas Mooste vallas Põlva-Mooste maantee ääres.
Ahja on mõis Võnnu kihelkonnas Tartumaal. Siis, kui elati Ahja vallas oli Anette 7-9 aastane ja mäletas Võnnu kirikut. Veel rääkis Nete Rasinast, mis on samuti mõis Võnnu kihelkonnas.
Ahja on mõis Võnnu kihelkonnas Tartumaal. Siis, kui elati Ahja vallas oli Anette 7-9 aastane ja mäletas Võnnu kirikut. Veel rääkis Nete Rasinast, mis on samuti mõis Võnnu kihelkonnas.
Kuna
lapsed sündisid peresse järjest, pidi vanem õde nooremaid kantseldama. Korralikku
kooliharidust tütar ei saanud, tal puudus külakooli tunnistus, Anette mäletas
ainult, et koolis käis ta kaks talve Tartu lähedal, vist Luunjas. Vaadates
vendade sünnikohti, siis 1904 a. oli Raggaste elukohaks Ahja vald, aga 1907.a. Luunja
vald. Sellest võib järeldada, millal pere lahkus Võrumaalt Tartumaale, sest Luunja
ja Jaama mõisad on Tartu- Maarja kihelkonnas Tartumaal.
Veel
mäletas Nete, et ühe korra elus lapsena on ta ka oma isapoolset vanaema Ann Raggast näinud. Emapoolsed vanemad olid Liisa
abiellumise ja laste sündimise ajaks surnud, mis võib ka võimalik olla, sest
olid 55 ja 58 aastased. Võib olla sellepärast nõustuski Liisa Virumaale kolima,
et tal ei olnud enam Võrumaaga sidet ja kohustust vanemate eest hoolt kanda. Johanni
ema Ann oli mehele läinud ja palju lapsi sünnitanud, kes olid tema uus pere ja
hooldajad.
NEIU
ANETTE
Viimane
Liisa ja Johanni kaheksast lapsest, Anette ainus õde Leida, sündis 1910.a. Virumaal Koonu mõisas.
Siis oli Nete 15 aastane. Koonu moonakamajas ka elati. Nete sõnade järgi
kümnekesi ühes toas. Lähim kirik oli seal Väike Maarja ja nii on Nete leeritatud
Väike Maarja kirikus. Leer toimus 1913.a.
11 märtsist - 7 aprillini. Väike-Maarja Koguduse Leerilaste nimistu 1910-1922
järgi. Vanaema on nimekirjas 40-s ja kirjas järgmiselt:
Anette
Ragas isa Juhan eluk. Kono sünnikoht Schwartzenhof 1895 3/2
Pole
veel täpselt aru saanud, mille eest on hinded, aga järjekorras selliselt
4,
4, 2, 4 ½.
Sündmusest
on säilinud suur leeripilt leerilastega, kus on ainult tüdrukud, õpetaja ja
veel kaks meesterahvast. Kihelkond oli suur, tütarlapsi on pildil 53. Aga olid
ka leerivennad, sest on säilinud foto Aleksander Kaasikust pühendusega
„leeriõele“.
Nete oli mõisas põllutööline nii nagu ta
isagi. Oma Koonu mälestustes rääkis vanaema heast sõbrannast Idast, kes on ka
tema salmikusse palju laule kirjutanud. Üks tore mälestus oli sõbrannadega
jalgsi Rakveresse minek umbes 20 km. Hommikul varavalges asuti teele ja õhtul koju tagasi. Ilmselt on sel
käigul tehtud ateljeefoto Netest umbes 20 aastaselt, kahjuks fotol pole
kuupäeva. Rakvere pagariärist sai viie kopka eest sarvesaia ja suhkrukringlit
....
....
Konos, nii kirjutati kohanime tookord, oli Netel kavaler, kes
imeilusasti kannelt mängis ja Nete sai kandlel basse tõmmata. Salmikus on
1919.a. mitu sissekannet teinud „truu unustamatu Kaarel“. .........
Ilmselt ongi tema see salapärane pillimees, kes sõtta jäi. Umbes 1920 aasta paiku kolis pere Simuna kihelkonda Pudivere mõisa, kus elati alguses häärberi keldrikorrusel. Pärast mõisate natsionaliseerimist said Nete vanemad saunikukoha. Salmiku edasised kirjutised on pliiatsiga ja halvemini loetavad, peamiselt 1923.a. Mingeid lorilaule ja tekste on kirjutanud keegi Järlakas Kundast, eesnimi pole loetav. Osa sissekandeid on tehtud Sootiigil so. väike küla Pudivere mõisast Määri poole. Seal suri 1935.a. Nete isa. Võib arvata, et Liisa ja Johan ostsid selle Sootiigi kohakese Eesti EW ajal mõisa küljest.
Ilmselt ongi tema see salapärane pillimees, kes sõtta jäi. Umbes 1920 aasta paiku kolis pere Simuna kihelkonda Pudivere mõisa, kus elati alguses häärberi keldrikorrusel. Pärast mõisate natsionaliseerimist said Nete vanemad saunikukoha. Salmiku edasised kirjutised on pliiatsiga ja halvemini loetavad, peamiselt 1923.a. Mingeid lorilaule ja tekste on kirjutanud keegi Järlakas Kundast, eesnimi pole loetav. Osa sissekandeid on tehtud Sootiigil so. väike küla Pudivere mõisast Määri poole. Seal suri 1935.a. Nete isa. Võib arvata, et Liisa ja Johan ostsid selle Sootiigi kohakese Eesti EW ajal mõisa küljest.
Lastest
vanim, August oli saksa sõjavangis ja pärast Vabadussõda sai Pudiverre
talukoha. .
Foto dateeringuta, kuid Nete sõnade põhjal oli August mustas riietuses. Olevat olnud hinnatud kokk, nii et isegi ohvitseridega koos pildile võetud
Kaks järgmist, Johannes ja Oskar põgenesid Koonust 1917 aastal
Venemaale ja hakkasid punasteks. Mõishärra olevat veel isale öelnud, et miks nemad, nad olid ju päris poisikesed...
.......
.
Teised last tulid vanematega Pudiverre kaasa, noorimad Karl ja Leida käisid Pudiveres koolis.
Foto dateeringuta, kuid Nete sõnade põhjal oli August mustas riietuses. Olevat olnud hinnatud kokk, nii et isegi ohvitseridega koos pildile võetud
Need kolm pilti saadeti vanematele 1929 a. Esimesel olevat mõlemad vennad ja alumistel Oskari poeg. Rohkem teateid nendelt ei tulnud.
.
Teised last tulid vanematega Pudiverre kaasa, noorimad Karl ja Leida käisid Pudiveres koolis.
Mõisas
elas Anette tulevase abikaasa Rudolfi ema Leno Kivja, kelle mees Karel suri
1919.a. Poeg Rudolf oli sel ajal sõjas.
Nete
mäletas, et Leenu elas mõisa häärberi keldrikorrusel.
Kuna
Nete noorusaeg jäi sõjaaega (1914-1920) valitses ilmselt suur meeste põud.
Sellepärast abiellus ta alles 29 aastaselt st. pärast sõja lõppu. Niikaua pidi
ta koos õe ja vendadega vanematega koos elama.
Hiljem
selgunus kirikuraamatust, et Nete oli Rudolfi teine naine ja esimene abielu
kestis vähem kui aasta. Seda peeti peres salajas.
PERENAINE
ANETTE KIVJA
Anette
Raggas abiellus Simunas 1924.a. Rudolf-Michkel Kivjaga.
Elukoht
Pudivere küla, Avanduse vald, Virumaa, hiljem ümber nimetatult Rakvere rajoon. (Avanduse
VV sissekandest)
Mõlemad,
nii Anette kui Rudolf, olid mõisateenijate lapsed.
Anette
ja Rudolfi elukohaks sai Rehe talu, mille ostuvõimalus anti Rudolfile
Vabadussõjast osavõtu eest.
Taluhooned asusid keset välja, mõisa peamajast umbes
pool kilomeetrit. Seal enne olnud mõisa rehi, sellest ka nimi Rehe. Vanaema
jutu järgi valiti koht sellepärast, et säilinud olid kivimüürid, mis pakkusid
varju ja ehitised, millest said seinad nii hobusetallile kui lehmalaudale. Maja
ehitati palkidest, kolm tuba, köök, eeskoda, sahver, eeskojast sai redeliga
lakka. Tubade ja köögi aknad olid kolme suunda, maja ette ukse kõrvale jäi
väike sahvriaken, selle kohale lakaluuk. Suur õu oli mõisa poolt küljest
ümbritsetud kõrge kivimüüriga. Tähtis ehitis oli saun, mille eeskojas asus
sepipada, kus Rudolf tegi sepatööd. Saun oli olnud terve küla peale ainus. Õue
ümbritsesid veel hobusetall ja laut, mille otsa ehitati nn.suur küün. Lauda
peal lakas hoiti heinavaru. Maja sai valmis esiklaps Otto sündimisel
1926.a. aga palgid kaeti hiljem väljast
soojustamiseks tõrvapapiga ja alles siis
laudadega. Peal oli laastukatus.
Vanaema
jutu järgi pöörati suurt tähelepanu just põllutööriistade muretsemisele ja
loomade elutingimustele, eluruumid olid teisejärgulised. Köögis oli mööbliks
põhukotiga koiku, söögilaud, toolid, toidukapp, seinariiul ja veeämbrite pink.
Ühes tagakambris elas Rudolfi ema Leena. Voodid olid selleaegsed nuppudega
raudvoodid põhukottidega. Ilmselt mõisast, Leena asjade hulgas oli nn. nurgakapp,
kus hoiti dokumente. Riietekapp oli Rudolfi õemehelt Peili Jaanilt. Veel
lillepostament ja üks pulgariiul ja ümmargune laud. Seinal oli väike peegel ja
kaks küllaltki suurt jumalaema ikooni, mille päritolu vanaema ei teadnud, kaks
raamitud trükipilti ja kaks klaasist küünlajalga, mis pole säilinud. Väärtuslik
allesjäänud mälestusese on Nete ema Liisa teekann (fabrika Kuznetsova).
Mõlemate
perede lapsed olid väga vaesed. Säilinud on suur piibel Nete mehe vanemate
valdusest väljalaskeaastaga 1835.a. aga
sinna pole kantud esivanemate andmeid ja laururaamat 1899, mai kuu.
Hilisemad vestlused sugulastega annavad teada,
et Nete isapoolse vanaema Ann Raggase piibel jäi tema tütarde valdusse ja
ilmselt Johanni ja Liisa oma vanema poja Augusti peresse, kus Liisa vanaduse
veetis.
Veel
olid mööbliks kaks suurt kirstu (päritolu ei tea) ja kangasteljed.
Talu
ümbritsesid põllud, aga karjamaa oli kaugel, üks tükk koguni Käru metsas,
mis Pudiverest 20km.. Talu paberid läksid kaduma 1975.a. kui maja rüüstati ja allesjäänud asjad kas lõhuti või tassiti
minema.
Koha
rajamisel oli väga tähtis kaevu tegemine, see sai sügav, sest põhjavesi oli
kaugel. Aeda istutati õunapuud, punase- ja mustasõstrapõõsad ja kreegid. Keldri
kõrval siseõues oli suur kirsipuu, mis kandis palju marju. Kaevu kõrval, suure
aiavärava pool olid sirelid. Köögi akna all kasvasid kõrged kollased lilled,
mis varasügisel õitsesid. Teiselpool maja lillepeenras olid talinelgid,
floksid, pojeng. Ja väikeses aias kressid. Väiksesse aeda pidi tulema ka
veranda uksega toast, aga see jäigi ehitamata.
1927.a.
21.augustil sündis teine laps Ellen Kivja. Anette meenutas, et sünnitused
toimusid kodus ja arstiabi polnud tarvis. Nüüd oli pere viie liikmeline:
meheema, perenaine, peremees ja kaks last. Mõlemad lapsed läksid kohalikku
Pudivere kooli. Peremees Rudolf oli käinud kokku seitse aastat sõjas ja
sõjaväes ja oli abiellumise ajal juba 34 aastane, perenaine sünnitas oma teise
ja seega ka viimase lapse 32 aastaselt.
Talu
ei olnud suur, laenu katteks kasvatati hobuseid ja sigu. Kuna karjamaa oli
kaugel siis lehmi oli vähe. Peremees Rudolf tegi veel sepatööd. Kuna nii Ruudi
kui Nete olid mõisamoonakate perest, tuli talusse kõik ise muretseda. Ainukeseks
mälestuseks EW ajast on üks foto, kus Ellen umbes kolme aastane st.1930.a.
Kahjuks pole see eriti hea fotograafitöö, aga ikkagi.
(lisan hiljem)
(lisan hiljem)
Perenaine Anette Kivja,
peremees Rudolf Kivja, Rudolfi ema Leena Kivja (s. Hanson). Lapsed Ellen ja
Otto.
Foto tehtud Simuna
kihelkonnas Pudiveres Rehe talus umbes 1930.a.
Anette
isa Johann suri 1935.a. Sellest on säilinud foto, kus üles võetud õed-vennad ja
külarahvas. Sel ajal elas Pudiveres oma talus Nete vanem vend August Raggas oma
naise Ida ja tütre Aksaga. Aksa sündis 1932.a. ja käis Simuna koolis. August
võttis hiljem oma ema Liisa enda juurde elama, seal ta 1948.a suri 81.aastaselt. Veel elas Pudiveres
oma majas noorem vend Karl abikaasa Teelega ja nende kaks poega Kalle (1940) ja
Enn (1943). Karla pere kolis hiljem Rakkesse. Nii oli õel vendadega lähedased
suhted ja läbikäimine. Keegi neist ei olnud nii jõukas, küüditamine neid ei
puudutanud.
Johann Raggase (1863-1935)
ärasaatmine viimsele teekonnale Simuna kirikust
Fotol on pojad Ernst,
Kristjan, Karl, August abikaasa Idaga,
tütar Leida, tütar Anette abikaasa Rudolfiga, nende poeg Otto Kivja,
lesk Liisa Raggas ja Pudivere küla rahvas.
Pilt on tehtud 12 mail
1935.a.
Lapsed
Otto ja Ellen käisid koolis mõisamajas. Kool oli kuueklassiline ja seal oli üks
õpetaja. Koolipildilt on näha, et õpilasi oli paarikümne ümber. Otto oli skaut
ja Ellen kodutütar. Kuna Otto lell (isa vend) Eduard Kivja oli Tartus EW sõjaväelane
ja nende pere oli lastetu, võtsid nad Otto Tartusse endi juurde elama ja kooli.
pilt Tartust
Kahjuks algas sõda, tuli võõras võim ja Tartu pere pidi ennast hoopiski varjama. Sellepärast lõpetati linnaga igasugune side ja koliti koos mööbliga Pudiveresse. Nete ämm Leena Kivja suri 1940.a. olles 83 aastane. Kaua tartlased ennast maal varjama pidid ei tea, aga Eduard pääses vahistamisest ja kolis hiljem Väike- Maarjasse, kuhu ehitas maja.
pilt Tartust
Kahjuks algas sõda, tuli võõras võim ja Tartu pere pidi ennast hoopiski varjama. Sellepärast lõpetati linnaga igasugune side ja koliti koos mööbliga Pudiveresse. Nete ämm Leena Kivja suri 1940.a. olles 83 aastane. Kaua tartlased ennast maal varjama pidid ei tea, aga Eduard pääses vahistamisest ja kolis hiljem Väike- Maarjasse, kuhu ehitas maja.
Kuna
Pudiveres oli ainult algkool läks Ellen 1941.a. Väike-Maarjasse
progümnaasiumisse.
Ta
oli siis 14 aastane ja jäi talviti kostiliseks. Isa käis siis neil laupäeviti
hobusega vastas, et lapsed koju saaksid. Hiljem sõideti jalgrattaga. Otto käis
samuti Väike-Maarjas koolis, aga sõja ajal pidi ta ennast sõjaväkke mineku eest
peitma ja kool jäi pooleli. Ellen lõpetas Väike-Maarja keskkooli 1946.a. ja
asus kohe pärast seda tööle Simunasse kooliõpetajana.
Oma
mehest Rudolfist rääkis Nete ainult head. Ei olnud Ruudi napsu ega naistemees,
poega ja tütart hoidis väga. Ruudi olevat osanud inimestega hästi läbi saada.
Nii käisid sõja ajal talus söömas nii sakslased kui venelased. Vahe oli selles,
et saksa sõjamees pani püssi söömise ajaks seljast koridori nurka, aga venelane
sõi püss seljas. Nähtavasti oskas vanaisa nii vene kui saksa keelt. Talus
teenijat polnud, tööd tehti oma jõududega. Vanaperenaine Leena oli tubane, tema
hoidis lapsi, tegi süüa.
Nete
oli tugev tööinimene, ta rääkis, kuidas sügisel Käru metsas, 15-20 km kaugusel,
jõhvikal käis. Hommikul läks ja õhtul tuli, kümme liitrit marju seljas. Ta
armastas väga loomi, seapõrsaste üleskasvatamine oli tõsine töö ja külmal
talvel tuli neid tuppa sooja tuua ja kasvõi põues hoida. Tundub, et laenu
tagasimaksmine läks hästi ja vajalikud põllutööriistad said ostetud. Kahjuks
hävitas võõras võim kõik lootused ja heade põllumaadega külast sai võõrvõimu
ajal tõeline ääremaa. Vähegi edumeelsem noorem rahvas kolis Väike-Maarjasse,
kus jätkus töökohti ja lastel oli võimalus koolis käia.
Koolis
ei saanud Nete käia rohkem kui kaks talve, ometi oskas ta lugeda ja kirjutada. Võru keelt mina tema suust ei
kuulnud. Lemmikraamat oli „Tõde ja
õigus“, aga ta armastas ka romantilisi lugusid nagu „Jane Eyre“. Ka Piibel oli tema
lugemisvara. Nete teadis jutte ja lugusid ja setumaa laule, kus „setokesed
sõitsivaad Võõpsust potikoormaga..“ ja „pai ima pane mihele...“. Neid laulis ta
meile minu lapsepõlves 1960-ndatel oma kodus Pudiveres. Lastelaulud olid tal
peas surmani, 95 aastaselt luges ta meie pere jõulupuul “Meie kiisul kriimud
silmad“. Tema 15 aastat noorem õde, kes pärast kuueklassilise kooli lõpetamist
Tallinnasse teenijaks läks, sattus heade soovitustega president Konstantin
Pätsi toatüdrukuks. Oma õelastele tellis tädi ajakirja „Laste Rõõm“ ja kinkis
raamatuid.
Kui
vanaema juhtus oma elatud elu õnnelikumaid hetkeid meenutama olid need alati
seotud just oma talu rajamisega. Ta ei kurtnud kunagi, et mingi talutöö oleks
talle raske olnud. Naljaga meenutas vanaema, kuidas ta oma mehele ütles: ära
tee midagi, lihtsalt käi päev otsa mu kõrval ja vaata, mida kõike ma teha
jõuan.
Tütar
Ellen kiirustas pärast kooli lõppu oma elu elama ja talle pakuti Simunas
kooliõpetaja kohta. Talvel jäi ta kostile, aga kevadel-sügisel käis kodust
jalgrattaga. Kivja pere oli väga sõbralik, kooliõpetajad käisid neil tihti
külas.
Isegi
jõuluid tuldi Pudiveresse pühitsema, sest Simunas või pealekaebajaid olla, aga
ajad olid neljakümnendate lõpul ohtlikud.
Otto
jäi pärast sõda koju Pudiveresse ja töötas autojuhina. Hiljem, abielludes
1951.a. tõi ta koju elama oma naise Rita ja neil sündis poeg Raivo. Raivo käis
Pudiveres koolis, alguses oli kool mõisas, hiljem kolis häärberisse. Külas oli lapsi umbes paarikümne
ümber. Nääripeod toimusid mõisa saalis. Vanaema ei võtnud seltsielust osa, tema
ja vanaisa ei laulnud kooris ega teinud näitemängu.
Miniaga
sai vanaema hästi läbi. Pojanaine ei käinud tööl, aga külas viiekümnendatel aastatel
peale põllutöö midagi teha polnudki, ilmselt ei olnud ka vajadust, sest lehm
andis piima, kanad munesid jne. Otto ja Rita kasvatasid suuremas koguses
kartulit mida viidi Leningradi turule. See oli fantastiline missuguseid
mänguasju onupojale ja mulle toodi. Raivol oli üleskeeratav väike rongiraudtee
ja minul hobustega kaless ja kass, mis saba liigutas. Siis oli terve loomaaed
pakeliidist loomi; lõvi, kaelkirjak, kaamel. Ja veel oli puust nukumaja, täitsa
suur. Kui Otto pere Pudiveres elas siis oli kaks tuba nende oma. Ühes oli ilus
tisleri valmistatud magamistoagarnituur: voodi, tualettpeegel, öökapp,
laineliste ustega riietekapp, akudega raadio. Teises oli tigudiivan ja puhvet.
Kõik oli puhas, akende ees pitskardinad
ja seinal kootud vaibad.
Vanaisa
Rudolf oli kokku sõdades olnud 7 aastat ja tema tervis ei olnud hea. Ta põdes
pikalt, köhides tagatoas voodis. Mina ei osanud veel õieti kõndida, aga nagu
vanaisa köhasiirupi pudelit nägin nii hakkasin ka „köh-köh“ tegema ja ei
lõpetanud enne kui mullegi magusat siirupit anti. Õnneks jõudis vanaisa enne
oma minekut ära näha kaks lapselast, kuuese poisi ja pooleteisese tüdruku. Tema
õpetas mulle selgeks vastuse küsimusele kui vana sa oled: pooleteiseaastakene.
Võib olla tänu temale ma hakkasingi varakult rääkima, enne kui kõndima. Olin
pea kogu aeg maal, sest isa õppis traktoristide koolis ja nõukogude võim sundis
seadusekuulekad kahekuuse lapsega naised tööle.
Vanaisa
suri ta 1957.a. kevadel olles 68 aastane. Tema poeg Otto jäi veel viieks aastaks
oma perega Pudiveresse ja siis kolis
Väike-Maarjasse, kus oli keskkool. Ellen elas sel ajal oma perega juba
Väike-Maarjas. Fotodest on 1951.a. koduõues suvel tehtud Rita ja Otto pulmapeo ajal
tehtud pilt kus on minu noored vanemad ja nende mõlema vanemad.
Paremal peremees Rudolf Kivja, tema abikaasa Anette
Kivja (s. Raggas)
Keskel nende tütar Ellen
Kuntor (s. Kivja) ja tema mees Lennart Kuntor
Vasemal Lennarti vanemad
Eduard Kuntor, Anita Kuntor (s.Tepp)
Kõige ees nende tütar,
Lennarti õde Anne Kuntor
Anette
ja Rudolf koduõuel (foto ilmselt 1952)
Väike Liina Pudivere õueväraval 1957.a.....
ÜKSI OMA KODUS
Nete
jäi üksinda Pudiveresse oma majja keset põldu. Sellest ajast ongi pärit tema
luuletus, mis küll kahjuks pole tervenisti säilinud.
KODUS
Üksik majakene põllu sees
Paksud kivi müürid varjuks ees
Siin ma mööda saatnud noorusaa
Nüüd ma olen jäänud üksinda.
Siin mu lapsed suureks sirgusid
Tegid tööd ja rõõmul hõiskasid
Koolis käisid, jõudu kogusid
Kuni majast välja lendasid
Aastaid ammu juba isake
Pidi omast majast lahkuma
Ta ei jõudnud ise lennata
Teised pidid teda kätel tassima
Majasse on jäänud leinama
Vana emakene üksinda
Kogub jõudu millal tema ka
Hakkab oma majast lahkuma
KUUEKÜMNENDAD
ehk
Liina mälestused
Majas
ei olnud elektrit ja Triigi sovhoosi Pudivere osakond ei olnud just eriti
edukas. Nete pidas veel mitu aastat lehma ja sigu. Riigilt sai ta pensioni 12
rubla. Kuna minu isa õppis järjekordses koolis, siis aitas Nete piimaraha
kindlasti meil paremini toime tulla. Eks selle heinateoga oli jama, aga mina
mäletan seda väga lõbusana kui onu Otto tuli autoga, koorem aeti küüni ja sealt
hakati heinu lakka hanguma. Enne seda oli hein kärbastes st. heinaredelitel ja
nende all oli suurepärane mängupaik.
Nete
oli väga puhas inimene ja eriti suurt tähelepanu pööras voodipesule. Tema kodus
ei olnud kunagi ühtegi narmendavat padjapüüri ega tekikotti-lina. Päeval kaeti
voodid ikkagi päevatekiga, mis sest, et keegi magamistuppa ei tulnud. Kuna ta
oli käsitöö tegija olid padjapüürid-tekilinad pitsidega. Kõige vanem
mälestusese on neiupõlves tikitud käterätt initsiaalidega A.R. (Anette Raggas).
Alles on kangastelgedel omakootud linased käterätid. Koos miniaga kooti
põrandariideid, värviti ja lõigati nende jaoks kaltsu. Viimane kanga üles
panemine Pudiveres oli 1970 aastal, kus ka mina sain osaleda.
Mäletan
kõige rohkem Nete kodust seda aega, kus poeg, pojanaine ja pojapoeg olid alevisse
kolinud ja Nete üksi jäi alates 1962.a. Siis
oli Rudolf juba viis aastat surnud. Otto käis talvel ikka traktoriga teed lahti
lükkamas, et vanaema poodi saaks. Mingit sidepidamisevõimalust ei olnud,
naabrid olid sama vanad inimesed, kuskil poole kilomeetri kaugusel.
Mina
ja mu seitse aastat noorem vend veetsime pea kõik oma lapsepõlvesuved maal. Minu
esimene mälestus on see, kus ma onupoja pruun karu kaenlas püüan minna kõrge
kivimüüriga ümbritsetud õue lõppu, et näha, kas sealt väravast välja ka saab.
Mul oli kõik mida üks maalaps suvel vajab: liivahunnik pehme rebaseliivaga,
päikese käes soojenenud veega vann, kuhu võisin ronida, kummelimuru, heinalakk,
rukkipõld kuhu sai ennast ära peita, marjad ja õunad. Ja pööning vanade
ajakirjade ja raamatutega kui juba neist lugu pidama hakkasin.
Mõnikord
tulin talvevaheajal vanaema juurde. Bussipeatusest oli üle kolme kilomeetri,
võtsin kodust suusad kaasa ja nii ma siis läksin. Meil oli kombeks, et jõululaupäeval sõitsime Väike-Maarjast
Simunasse surnuaeda ja sealt tagasi tulles vanaema juurest läbi. Isal oli töölt
saadud nn. töökojaga auto, mina olin taga, ema väikevennaga kabiinis. Ükskord isa autot ei saanud, siis käisime oma
külgkorviga mootorrattaga. Tihti jäime lumme kinni ja tuli lahti kaevata. Siis oli vanaema juures eriti hea külmund
varbaid ja sõrmi soojendada ja kõht
kõvasti täis süüa. Tagatoas väikese kuuse juures olid jõulupakid kommide, uute
sokkide ja kinnastega. Oma esimese rahapalga teenisin samuti vanaema käest.
Olin umbes viiene kui aitasin tal heina kaarutada. Sain viis kopikat. Aiamarju
tuli ka korjata, tikreid mulle korjata ei meeldinud, okkad olid, aga hea
meelega puhastasin neid. Kilumannergu täis oli tavaline norm. Eriliselt vahva
oli vaarikal käimine. Marju leidus nii karjamaametsas kui vanadel kiviaedadel
rägastikus. Vanaema ei sundinud mind kunagi, korjasin täpselt niipalju kui
tahtsin.
Meie
suvine päev algas sellega, et vanaema lüpsis lehma ära, söötis sead ja läks
siis lehma karjamaale viima. See oli päris kaugel, üle põllu ja siis läbi metsa
umbes kaks kilomeetrit. Ukse pani ta väljast keti ja tabalukuga kinni ja kui
ust liigutasin siis jäi paras pragu vahele, kust sai välja piiluda kas vanaema
juba tuleb ja värav kolksub. Tavaliselt ma magasin, aga vahest läks uni ära.
Siis ma võtsin tabureti ja istusin kotta ukse taha ootama. Kui
vanaema koju tuli siis käis ja tõi hagu, tegi tule alla ja hakkas meile
süüa tegema. Vahest ootasid meid karjamaametsa maasikad juba hommikul. Lõuna
ajal läksime karjamaale lehma lüpsma ja piim tuli kahe mannerguga koju kanda.
Seda oli pea kümme liitrit. Hiljem, kui mul jalgratas oli, sai ühe ämbri ratta
lenksu panna ja väikevenna pakiraamile. Õhtul tõin mina lehma ära kui juba
suurem olin.
Pudivere
mõisas oli pood ja kord nädalas näidati kino. Ajalehed tulid samuti mõisa. Poodi
minek oli tõeline ettevõtmine. Meil vennaga algas see pesukausis lobistamisega,
puhta kleidi või pluusi vahetusega. Vanaema pani selga parema kleidi, ette
puhta põlle, juuksed kammiga kinni ja lilleline pearätt pähe. Nüüd veel
rahakott poekotti ja leibade jaoks linane suurem kott. 60-ndate pood mõisas oli
ehtne maapood: jahu-suhkru jm. sahtlid, kus kaup kühvliga kotti kaaluti,
klaaspurgid kommidega, leiva-saia riiulid ja vorstikangid. Teisel pool
riiulitel mänguasjad ja klaasi all pliiatsid- vihikud, sulepead, tindipotid.
Küll oleks kunagi tore selline pood renoveerida, aga sellist maapoe lõhna
kindlasti ei tule. Poe ees jõi kindlasti mõni külamees õlut ja naised lobisesid
külajutte.
Piimamees
käis hobusega varahommikul piima järgi ja tõi ka raha, oli nn. piimaraamat. See
oli lisateenistus mis võimaldas 12 rublalise pensioniga kuus ära elada. Suvel
oli palju tegemist marjade korjamisega (punased ja mustad sõstrad ja tikrid)
Veel olid aias õunapuud ja keldri kõrval suur kirss. Kartulid ja muud juurikad
kasvatati ise. Metsas käisime vaarikal ja tegime palju moosi. Suveti puhkuse
ajal elas maal ka Nete õde Leida Tallinnast oma mehega. Mõne suve töötas Otto
poeg Raivo sovhoosis põllutööl ja oli ka vanaema juures. Ka mina otsustasin
sovhoosi põllule kõplama minna. Tahtsin ju ka onupoja eeskujul raha saada.
Vanaema tuli mulle igaks juhuks appi. Küll see oli vastik töö, aga kahepeale
teenisime 40 rubla (mu emast raamatupidaja kuupalk oli 60 rbl).
Suve
suurim püha oli surnuaiapüha jaanipäeval. Siis tulid isa ja ema autoga või mootorrattaga
ja onu oli ka veoautoga. Nii saime kõik viie kilomeetri kaugusele Simunasse.
Ega sellest surnuaiapühast midagi muud tähtsat polnud, aga selleks sain alati
uue kleidi ja kohapeal osteti küpsist ja limonaadi. Pudiveres oli mitu tiiki ja
ühes kõlbas ujuda. Kui oli vähegi soojem ilm siis nurusin niikaua vanaema kui
ta oli nõus minuga koos tiigi äärde tulema. Üksi ta mind ei usaldanud. Nii ta
istuski rohu peal ja vaatas kuidas mina vees lustisin.
Eriliselt
meeles on mul 1967 aasta augustitorm. Isa oli meile ostnud patareidega raadio
„Alpinist“, aga ilmselt me eriti ilmateadet ei jälginud või ei pidanud
millekski. Lõuna ajal käisime karjamaal ja ei saanud üldse aru, et tuul kõva
oleks. Aga pärastlõunal, nii viie ajal, läks maru lahti. Mu vend oli alles
neljane ja teda ei saanud üksi koju jätta, seepärast jäi vanaema temaga tuppa
ja mina läksin lehma järgi. Hea, et tark vanaema ei lubanud mul rattaga minna,
kartis, et tuul lükkab lapse ümber. Olin 12 aastaselt pisike kõhn plika. Õnneks
ootas Kiti väraval ja polnud metsa pagenud. Väike metsarada ja ohtlikult
nagisevad kuused...Küll ma siis ikka laulsin kõvasti. Aga kui metsast välja
rukkipõllule sain siis silkas hirmunud lehm ees ja mina läbi rukki peaaegu
lohisesin köie otsas. Sellest ajast peale ma äikest ei karda, mõtlen, et kui
pikne mind siis ei tahtnud, ei ta taha nüüd ka. Maja juures viis tuul ära
hobusetalli vana katuse, kõik muu pidas vastu.
Natuke sai kannatada kartulikeldri katus. Hullem osa oli hommikul kui
ema-isa mootarrattaga Väike-Maarjast meieni püüdsid jõuda. Triigi metsavahe oli
murdunud puid täis, seal siis saeti ja korrastati teed. Aga tormiõhtul ei olnud
vanaemal paanikajälgegi, ainult õue kempsu meid ei lubatud vaid soristasime
kotta ämbrisse.
Nete
ei käinud vähemalt pärast Rudolfi surma pühapäeviti Simunas kirikus. Kas oli
põhjuseks rohkem kui viie kilomeetrine vahemaa ja transpordi puudus, sest Nete
ei sõitnud jalgrattaga. Aga võib olla ei meeldinud talle õpetaja Põld, kes oli
oma jutlustes olnud karmi sõnaga mees. Piibel Netel oli ja seda ta luges
surmani.
Ükskord
rääkis ta, et Avispea baptistikogudusest tuldi teda palvemajja kutsuma. Nete
küsima: mis me seal palvemajas teeme. Jumalasulane vastu: palume kõik patud
andeks. Nete omakorda: ei mul ole aega pattu teha, mul terve päev käed-jalad
tööd täis, kui pattu pole, siis pole ka midagi vaja andeks paluda.
Tervise
üle vanaema ei kurtnud, aga raskest talutööst käis ta küürus, „kõveras nagu
kreeka e“. Nete oli kasvult väike, umbes 1.60 ja kõhn naisterahvas. Juuksed
olid tal kammiga kuklasse kinnitatud. Alati kandis ta põlle ja pearätikut. Need
olid eraldi kodupõlled ja poepõlled. Kuna majas ei olnud elektrit, tehti kõik
tubased tööd petrooleumilambi valgel ja triigiti sütega triikrauaga. Oli suur
triikraud vanaema jaoks ja väike minule, mis
mõlemad on alles. Veel on alles vanaisa tehtud pesuvaal ja kurikas. Ja
muidugi vokk ja lõngakerimisharkjalg. Õhtuti, kui loomad talitatud istus Nete
köögilaua taha kuduma ja heegeldama. Tema põhilise kudumistöö tulemused olid
triibulised sokid ja tõeliselt kaunid kindad. Kahjuks tundus, et ta elab
igavesti ja kõik sokid-kindad sai ära peetud-alguses pidupäeval, hiljem, kui
värvid kulusid ja pihud nõelutud, suusatamas või lumememme tehes. Nii ei ole
meie peres säilinud ühtegi uut kindapaari. Vill saadi oma lammastelt, vahetati
villavahetuses lõngaks, kodus värviti. Teine armastus olid heegeldatud linikud.
Puuvillast niiti müüdi pisikeste keradena, hiljem lisandus sellele moesolnud
läikiv iirislõng. Nendest linikutest on praeguseks alles märkimisväärne kogu.
Eriti kaunid on padjapüüri kaunistused ja tekilinade äärepitsid. Vanaema heegeldas igale linikule ja rätikule,
mis talle kätte anti, pitsilise ääre. Veel enne oma surma, kui silm enam nii
hästi ei seletanud, andis heegeldamine näppudele tööd ja hoidis vaimu virge.
Kui
maal olid veel üleval kangasteljed, siis kooti kitsad kaltsuvaibad ise.
Materjaliks kasutati vanu riideribasid, mida värviti, puuvillasukki ja isa töö
juurest saadud autojuhtidele kätepühkimiseks toodud lõngapoolisid. Kui mina
juba suurem olin, siis otsisin 60-ndate aastate Nõukogude Naistest triibuvaiba
õpetusi. Need said eriti uhked. Sellest õppisin esimest korda värvide
kokkuseadmiskunsti, kus ühe värvi erinevat tooni triibud moodustasid kauni kooskõla näiteks
tumepunasest roosani. Kahjuks on ka need triiburiided ammu ära peetud ja looja
karja läinud. Vanaemal oli väike Singeri õmblusmasin mille peal sain oma
esimesed harjutused. Juba enne koolis õpitut oli meil mitu suvekitlit ja
seelikut kokku vuristatud. Aga endale kleite vanaema ei õmmelnud, need olid tal
igiammu olemas ja külarätsepa üllitis. Ise tegi ainult põllesid ja padjapüüre,
tekikotte.
Vanaemal
olid oma kindlad tõekspidamised puhtuse ja korralikkuse asjus. Voodipesu pidi
alati korralik olema. Voodis ei müratud ja päeval kaeti see päevatekiga.
Tagakambri laudadel olid heegeldatud linikud ja akende ees valged pitskardinad.
Köögi laual oli vakstu ja köögiaknal sitskardin. Toad olid puhtad, nõusid ei
jäetud pärast sööki pesemata ja toitu ei jäetud söögivaheajal lauale. Igal
õhtul tehti sooja vett, lapsed pesid enne magamaminemist käed-jalad ja pärast
aluspesu-sokid. Nädala lõpus käidi saunas ja enne seda pühiti toapõrandad märja
luuaga, põrandariided ropsiti, köök ja koda pesti. Laudariietega ei tuldud
kööki, need vahetati kojas. Kuskohast oli lihtsa mõisateoliste laps need kombed
omandanud, seda ma ei tea, aga puhtus oli minu vanaemakodu märksõna.
Kui vanaema veel ainult maal elas, siis tuli ta vahest mind Väike-Maarjasse vaatama. Mul oli selline komme, et nagu ta uksest sisse tuli nii küsisin: vanama, millal sa ära lähed. Ta hakkas naerma ja ütles: kas sa juba tahad, et ma ära lähen. Mina püüdsin seletada, et siis ma tean kui kaua ta minuga koos saab olla. Küll ta aru sai, narris mind niisama. Kui ma talle ütlesin „vanama“ siis ta küsis, et kes see „noorma“ siis on. Vanaema ei saanud veel riidest lahti kui juba oli mul raamat leitud ja ma nurusin „hakkame nüüd lugema“. Aga siis ükskord kui Aga siis ükskord kui vanaema tuli jooksin O.Lutsu „Kevadega“ vastu ja ütlesin: istu ja kuula. Nii lugesin talle oma lemmikkoha kui Toots tuli kutsikaga kooli. Olin kuue aastane ja märkamatult raamatutähtedega lugemise selgeks saanud. Vanaema enda mälestus oli see kui läks minuga Väike Maarja kultuurimajja kinno. Film oli „Saabastega kass“. Ma olin nii kartnud, et pugesin pingi alla ja oli tegu mind sealt välja saada. Vanaemal oli juba 65 aastaselt seljanärvipõletik ja ta käis küürus. Ükskord proovisin tema kõrval samuti küürus käia. Vanaema küsis, kas ma narrin teda? Ei, vastasin mina, ma lootsin, et nii saab kergemini ja kiiremini edasi. Kuskil 1965 aastal käisime me isegi vanaemaga koolivaheajal Tallinnas tema õe pool. Läksime Väike-Maarjast Tamsalusse ja sealt rongiga. Polnud see vanaema midagi nii saamatu külamutt.
Kui vanaema veel ainult maal elas, siis tuli ta vahest mind Väike-Maarjasse vaatama. Mul oli selline komme, et nagu ta uksest sisse tuli nii küsisin: vanama, millal sa ära lähed. Ta hakkas naerma ja ütles: kas sa juba tahad, et ma ära lähen. Mina püüdsin seletada, et siis ma tean kui kaua ta minuga koos saab olla. Küll ta aru sai, narris mind niisama. Kui ma talle ütlesin „vanama“ siis ta küsis, et kes see „noorma“ siis on. Vanaema ei saanud veel riidest lahti kui juba oli mul raamat leitud ja ma nurusin „hakkame nüüd lugema“. Aga siis ükskord kui Aga siis ükskord kui vanaema tuli jooksin O.Lutsu „Kevadega“ vastu ja ütlesin: istu ja kuula. Nii lugesin talle oma lemmikkoha kui Toots tuli kutsikaga kooli. Olin kuue aastane ja märkamatult raamatutähtedega lugemise selgeks saanud. Vanaema enda mälestus oli see kui läks minuga Väike Maarja kultuurimajja kinno. Film oli „Saabastega kass“. Ma olin nii kartnud, et pugesin pingi alla ja oli tegu mind sealt välja saada. Vanaemal oli juba 65 aastaselt seljanärvipõletik ja ta käis küürus. Ükskord proovisin tema kõrval samuti küürus käia. Vanaema küsis, kas ma narrin teda? Ei, vastasin mina, ma lootsin, et nii saab kergemini ja kiiremini edasi. Kuskil 1965 aastal käisime me isegi vanaemaga koolivaheajal Tallinnas tema õe pool. Läksime Väike-Maarjast Tamsalusse ja sealt rongiga. Polnud see vanaema midagi nii saamatu külamutt.
ANETTE
TÜTRE PERE JUURES VÄIKE-MAARJAS
Niimoodi
elas ta 1968.a. Siis lõpuks oli nõus lehma ära müüma ja külmadeks talvekuudeks
meie juurde Väike Maarjasse korterisse kolima.
Tuli
ta pärast kartulite võtmist umbes oktoobris ja tagasi läks mai alguses kui
aiatöid tegema asus. Lõplikult jäi ta meile 1975.a.
Väike-Maarjas (1967) Pikk tn.
24-1
Anette Kivja (Raggas), tema
tütar Ellen Kuntor (Kivja) ja Elleni lapsed Liina ja Andres
Suvel,
kui meil enam lehma polnud, sai piima sovhoosi laudast. Töötas mingi
talongisüsteem, et ostad kontorist talongid ja siis viid lauta. Niimoodi käisin
jalgrattaga mitu suve piima järgi. Pood oli veel alles ja ega meil igav polnud,
mis sest et lehmaga olid asjad ühel pool. Minul oli kahju ainult värsketest
heintest lakas, aga parata polnud midagi. Natuke rikkus tuju, et mingiks
suvekuuks tulid maale Nete õde ja õemees. Õde Leida oli nii kombeline ja peen
käsutaja, tal endal lapsi polnud, nii ta siis rakendas oma kasvatusmeetodeid
minu ja venna peal. Esialgu küll tulemusteta. Alles hiljem hakkasin mõistma kui
palju oleksin vanatädilt eluks kasulikku kaasa saanud, aga mis läinud see
läinud.
Hiljem,
kui ma juba õpilasmalevas olin 1971-72, siis oli vanaema suvel Pudiveres koos
minu vennaga. Nad karjatasid lambaid, mis toodi kevadel ja viidi sügisel. See
hoidis vanaema ikka maal ja kasulikuna. Ta ei saanud aru miks ma pidin teise
Eesti otsa heinale ja kõplama minema kui sealsamas töötas sovhoos. Mina aga
valisin meelega koha Setumaal, kohe kaardilt vaatasin kõige kaugema.
Veel
kaks suve 1973-74 oli vanaema suviti maal. Siis oli mul kooli lõpetamine
teoksil ja juba peaaegu täiskasvanuna vaatasin sellele kohale tagasi kui
lapsepõlve möödanikule. 74-nda kevadtalvel käisime sõpradega seal, tegime
pliidi alla tule ja nautisime üksildust. Siis oli kõik veel terve ja lõhkumata,
nõud olid kapis ja voodiriided voodis. Sellepärast tabaski mind šokk kui 75-nda
kevadel maale läksime ja praktiliselt purukspekstud maja eest leidsime. Osa
mööblit oli õue toodud ja lihtsalt kirvega puruks pekstud. Minu vanad
kooliraamatud-vihikud olid laiali, nii õues kui toas oli neid põletatud. Ära
oli viidud õmblusmasin, aisakellad ja kindlasti palju muudki. See oli minu
lapsepõlve lõpp.
Minu
isa hoidis vanaema. Kui ämm talveks meie
juurde kolis siis oli isa väga rahul. Vanaema oli nagu pisike küürus
koduhaldjas, liigutas korraks võlukepiga ja imeväel muutus kõik koduseks: toad
olid alati puhtad ja soojad, köögis pliidi all tuli, toit praeahjus ja ise ta toimetas kuidagi märkamatult, juba
pesi vannis pesulaua peal harjaga pesu, juba triikis, juba nõelus, juba kudus,
juba heegeldas. Ja ajalehed olid tal alati loetud. Kui isa mõne sõbraga
palgapäeva tähistama tuli siis võeti vanaema alati poliitikast rääkima. Minu
sõbrad, noored inimesed, armastasid samuti temaga maailmaasju arutada. Aga ta
ei olnud pealetükkiv ega tükkinud meie hulka, laskis meil ka omaette olla. Poja
juures samas alevis käis vanaema samuti tihti, ta sai oma miniaga suurepäraselt
läbi. Vanaema ütles, et nad ei olnud elus kordagi riielnud. Minu emaga, st. oma
tütrega, vanaema ei sobinud. Ema nagu lendles
läbi elu, aga vanaema oli arutlustesse süüviv ja väga põhjalik. Tööde kohta,
mis ta tegi armastas ta öelda: mitte eks ta käi, vaid et ta käiks.
Maarjasse,
Pikale tänavale, ei võtnud vanaema maalt oma asju kaasa, sest meie korter oli
kahetoaline. Nii settisime mina, vend ja vanaema endid tagumisse tuppa. Suurema
osa sellest võttis riietekapp mille taga oli vanaema voodi. Mina magasin köögi
soojamüüri äärsel kušettil ja vend välivoodil. Kui vanaema pärast lehma müüki
esimeseks talveks alevisse tuli oli isal just järjekordne kool läbi. Mina
käisin seitsmendas klassis ja viie aastane vend lasteaias. Nete poja pere elas
kõrvalmajas. Meie maja alla ehitasid mehed sauna. See meeldis ka vanaemale.
Pudiverest võttis ta kaasa hallitriibulise kassi, kellest vanaema hoolis.
Kahjuks läks kass peaaegu kohe kaotsi. Arvati, et küll läks oma vanasse kodusse
tagasi, aga kevadel ta välja ei ilmunud. Maja taga oli meil aiamaa, see sobis
vanaemale, sest seal sai asjatada. Oli ju vesi vabalt saada, jooksis voolikust
kastmistünni. Maal pidi selle kõik ämber ämbri haaval kaevust välja vinnama. Ka
toas oli kraanivesi, WC ja elekter. Praegu tagantjärgi tundub, et vanaema oli
ikka väga tubli ja uuega kaasaminev, ei ta peljanud gaasipliiti ega
televiisorit.
Meie
kortermajas elasid ka vanaema mehe sugulased, Rudolfi õetütar oma perega. Aga
erilist läbikäimist nende vahel polnud, sel ajal ei käidud üldse niimoodi
kohvitamas. Tihedamad külalised olid Ruudi vend Eduard oma naise Helenega,
needsamad tartlased, kes Maarjasse maja ehitasid. Tädi tuli alati omatehtud
purukoogiga ja pidas meeles meie kõigi sünnipäevi.
1970
aasta varakevadel läks põlema meie vana, suur koolimaja. Sellest alates käisime
kõik väikses majas kahes vahetuses. See algkoolimaja oli mul praktiliselt üle
tee, võisin söögivahetunnil koju lipata, kus vanaema sooja toiduga ootas. Olen tihti tagasi mõelnud, et mis oli siis
selle aja põhisöök. Loomulikult praekartul munaga ja keedukartul soustiga,
vahest hakklihasoustiga. Vanaema tegi head segaputru, kus kartulid hautati koos
tangudega ja ühepajatoitu. Magustoiduks oli mannakreem, kisell ja puder. Palju
söödi silku ja soolaseeni. Kui isal kool läbi ja kolhoosis parem teenistus,
siis hakati meil remonti tegema, osteti diivanvoodi, kaks lahtikäivat tugitooli
ja kööki uued kapid. Vist ka suurem televiisor. Televiisor oli meil väga
varakult juba 1960, kohe kui uude korterisse kolisime. Majalapsed käisid
lastesaateid vaatamas. Vanaema suhet televiisoriga ma eriti ei mäleta, arvan,
et ta kohanes kiiresti. Vähemalt Valdo Pandi „Täna 25 aastat tagasi“ vaatas ta
küll ja „Koosta peret“.
Kui
minu isa suri ja me hiljem korteri ridelamu vastu vahetasime, sai vanaema oma
toa. Tõime maalt ära veel kohalike tiblade poolt puruks lõhkumata riietekapi,
ümmarguse laua, mõne tooli ja pulgariiuli.
Need olid 1975.a. veel majja alles jäänud.
1975.a.
sügisel suri vanaemast 15 aastat noorem õde Leida autoavarii tagajärjel,
kusjuures juht oli oma abikaasa. Õnnetus õnnetuseks, aga haiglasoleku ajal tuli
välja, et õemees Arnol on sohipoeg, kelle olemasolust meil aimugi polnud. See
muutis meid st. naise sugulasi olematuks, sest Leidal polnud lapsi. Vanaema oli
väga vihane, kirjutas Arnole tigeda kirja ja lõpetas igasuguse läbikäimise.
Sellepärast pole meil vanatädist ühtegi mälestusasja, ka tema albumid jäid
võõrastesse kätesse. Pärast õe surma kirjutas vanaema luuletuse mille pühendas 15
aastat nooremale õele. See on praegugi, tema käega kirjutatuna, alles.
Õeke miks enam
sa mind ei tervita
kui ma kaugelt tulen
veel vaatama
Miks sa vaikid õde
Eks sa kõnele
Kas ma enam armas
pole sinule
miks on sinu armsad silmad
niikuinii kustunud
need silmad mis nii palju
on ilmas vaeva näind
siia lõppes sinul
pikk ja raske tee
siin on viimne voodi
valmis sinule
puhka rahus
püha olgu sul see maa
mis sinu keha katab halastuseta
kui Emakest ma haua kaldal saatsin
ja lapse kombel tema järel vaatsin
mu käes veel roosipärg nii õrnalt rippus
mis Emakese järel hauda kukkus
mu südamest käis läbi valuvärin
kui ütleks ta
ma sind ka siia pärin
Vanaema
poeg Otto oli vahepeal kolinud oma onu st. isa venna Eduardi majja
Väike-Maarjas, seda suuremaks ehitanud, aia rajanud. Kuna Eedil polnud lapsi,
siis pidi Otto pärijaks jääma. Kuna nad olid „papaga“, nii kutsusid kõik Eedit,
mõlemad väga kanged, ei jäänud riiud tulemata. Asi päädis sellega, et 1977.a.
kolis Otto pere Rakveresse, kus ehitati uueks väike vana maja. See vaen mõjus
ka vanaemale halvasti ja ta ei läinud isegi Eedi-Leida kuldpulma, ega nende
matustele.
Ka
Ottol ei olnud õnne. Rakveres sai ta elada vaevalt kaks aastat kui surm ta maha
murdis. Nii kaotas vanaema oma 58 aastase poja. Minu isa, Nete väimees, oli
selleks ajaks juba 7 aastat mulla all. Nii jäigi meie väike suguvõsa
praktiliselt meesteta, kui mitte arvestada 25 aastast onupoega, minu 20 aastast
abikaasat ja 15 aastast venda
Poeg Otto Kivja ärasaatmine oma kodust Rakveres Tartu tn.40
1979 märts
MAJA
SURM
Kuna
Pudivere oli seitsmekümnendatel jumalate ja inimeste poolt unustatud koht, ei
bussiliiklust, ei poodi, praktiliselt tühjad talud siis ei olnud mõeldav, et
meie, ilma liiklusvahendita ja palgast elavad noored, oleksime suutnud seda
maja päästa. Nüüd tagantjärge tundub kõik nii lihtne, oleks tulnud lihtsalt
katus parandada, küll siis maja oleks püsti püsinud. Aga kuna maja asus keset
sovhoosipõldu, siis künti isegi tee üles, elektrit ei oleks hakanud sinna keegi
panema jne. jne. Nii, et vanaisa valitud koht, mis temale hea tundus, sai meile
saatuslikuks, sest oli teest kaugel. Alles nüüd, viiekümnesena, mõistan ma
mingil moel vanaema südamevalu, kui ta pidi oma kätega ehitatud kodu hävimist
nägema.
Aga
see ei muutnud teda kibestunud vanamutiks. Suurim rõõm oli ta lapselapselaps
Silver, meie esimene s. 1977, kellele ta jagas oma armastuse. Kuna mina käisin
lasteaias tööl sai Silver rahulikult Netega kodus toimetada. Ja ridamajas
jätkus ruumi kahel korrusel, verandal ja õues. Kui meie teine poeg Rasmus sai
kahe aastaseks kolisime Rakverre. Sellele vaatamata oli meie läbikäimine
vanaemaga tihe. Ta tuli ka meie juurde ja
käis pojanaisel külas. Oli ju nende maja ikkagi poja poolt korda tehtud.
Nii möödusid aastad, vanaema vananes, tema tervis polnud enam nii hea, aga
mõistus oli selge. Gorbatšovi uutmine pakkus talle huvi, ütles, et Gorba sünnimärgil
on maagiline tähendus. Ja ikka veel luges ta ajalehti ja vaatas televiisorit.
1987
aastal, kui sündis meie kolmas poeg, sattus vanaema ärevusse, et kuidas ma küll
selle kõigega toime tulen. Viisime ta enda poole, siis meil oli juba auto ja
suurem korter. Üks asi, mis vanaemas imetlust äratas, oli automaatpesumasin
Vjatka. Vanaema võis köögis tunde istuda ja jälgida masina töötamist. Ta oli
väga õnnelik, et mul elus nii hästi läheb. Eks nalja sai ka. Vanaema ei
sallinud ema vabaabielumeest Vollit. Tema meelest ei osanud tütar üldse elada,
esimene mees olevat olnud poisike ja teine vanake. Eks tal mingil moel õigus
oligi, Volli oli emast kümme aastat vanem. Volli vana Moskvitši nimetas ta
mädamunaks akna all. Talle tundus, et ema nuumab Vollit ja paneb sellele
head-paremat kaasa: tuleb tühja kotiga ja kui ära läheb on kott täis nagu mauk,
need olid tema kommentaarid. Volli oli Narva poolt ja vanaema osatas tema
vältevaheldust: ikka pipppart ja pipppart...See muidugi pingestas olukordi tema
ja tütre vahel veelgi.
Mina
olin oma neljanda lapse Lennartiga maha
saanud ja elutempo oli küllaltki kiire, ega mul alati vanaema jutte aega
kuulata polnud. Ema oli siis ka juba pensionil, meie nooremad lapsed olid tihti
seal. Vanaduses läks vanaema kiuslikumaks, ta süüdistas, et kõik on temalt ära
varastatud, nii kleidid, linad, põrandariided. Siis tegi see viha, aga nüüd ma
mõistan, et inimest ei tohi tema tavakasvukeskkonnast juurtega välja tirida.
Kuigi ta elas ridamajas 15 aastat ja tal oli oma tuba, ei olnud see ikka tema
tõeline kodu.
Venna
pulmade ajal, 1988.a. jõululaupäeval ei tulnud vanaema enam meiega
registreerimisele ega kirikusse vaid jäi pooleteiseaastase Günteriga meile. Ilm
oli külm ja palju riideid oleks ta kõndimise raskeks teinud. See, et me võisime
93 aastase vanainimese rahuliku südamega väikelapsega koju jätta, räägib
iseenda eest. Meil on säilinud video vana-aastaõhtust samal aastal, vanaema on
täitsa kobe veel.
Minu venna pere elas vahepeal mitu aastat ema-vanaema juures ridamajas,
seal sündis ka Nete noorim lapselapselaps Kaspar. Minu meelest hakkasid just Kaspar ja tema ema
Diana vanaema Neteks kutsuma. Nete oli siis 96 aastane. Nüüd ei saanud ema teda
enam eriti pikaks ajaks üksi jätta, sest vanaemal pööritas tihti pea ja ta võis
maha kukkuda, mis vahest juhtuski. Kuna ta ei olnud kunagi pidanud kirurgi abi
kasutama, ei tahtnud ta ju vanast peast mingit luud murda ega päevadeks
voodisse lamama jääda. Sellepärast otsustas ta võimalikult palju toas liikuda.
Võimlemiseks kasutas vanaema ridamaja treppi, seal ta siis tuterdas mitu korda
päevas. Ma ei mäleta, et minu lapsed oleksid vanaema narrinud. Ega nad vist
eriti tema noomimisi ja manitsusi tõsiselt ei võtnud, aga mingit õelust küll ei
olnud. Vahest, kui ta tõelisuse ja mineviku vahepeal oli, vaatas ta aknast õue
ja küsis: kas heinakoormad juba tulevad. Silmanägemine oli tal hea, prille
vajas ainult lugemisel ja käsitöö tegemisel. Kord kevadel, kui ta viletsa
nägemise üle kurtis, vaatas äkki aknast õue üle põldude Müüriku poole, noh nii
kolme kilomeetri kaugusele ja nentis:
näe, lehmad juba väljas. Kujutage, olidki. Küll me saime siis tema „viletsat
silmanägemist“ naerda. Pühapäeva alustas ta oma tavalise naljaga, mis emale ei
meeldinud. See kõlas umbes nii: Tere hommikut härra ja provva. Kuidas te mind
petsite. Pidi olema kõik soo ja raba, aga polnud muud kui ruus ja rahn. Ju see
oli jälle mõni tema lugu.
Oma
emast-isast ei olnud Netel jutte, küll aga äiast ämmast st. Kivja Leenust ja
Kaarlist. Kaarel oli olnud vilets kirjasõna tundja, Leenu seevastu väga hea
lugeja. Sel ajal oli kombeks, et laulatusel kirikuõpetaja ees tuli mõnest
raamatust etteantud kirjakohti lugeda. Kaarlil õnnestus see hästi, aga kui
Leenu hakkas „Maja Raamatust“ lugema, luges ta suure erutusega päevade kohta,
kus peres riid majas: need päevad on pühad... Ei, ei, mu laps, need päevad on
pahad, parandas kirikuõpetaja. Leenu olevat seda miniale rääkinud surmani, kui häbi tal oli.
Kui
Leenu oma last (minu vanaisa) Ruudit ootas panid nad Kaarliga põllul heina
kokku. Leenu oli kuhja otsas ja Kaarel hangus alt üles. Korraga tundis Leenu,
et laps hakkab sündima. Ta ütles mehele, no nüüd tuleb. Seepeale vastas Kaarel
maamehe rahuga: no, ega sa siis ometi kuhja pooleli jäta. Polnud Leenul enam
kuhjaga asja, oli ennast kuidagimoodi alla libistanud ja kodu poole jooksma pistnud. Hea, et poiss
kartulivagude vahele ei sündinud. Nädal pärast noorima lapse sünnitust oli
Leenu aia taga lehma köietamas. Kui ta maja juurde tagasi tuli sai suure
ehmatuse osaliseks: tema vanemad lapsed, viiene August ja kolmene Alviine
hüüdsid kooris: noorik, noorik (nii kutsuti Leenut peres) me vannitasime tite ära. Issand
jumal, kus siis. Ära muretse, karjakünas oli vett küll. Nii pidi noorik nägema
oma kahenädalast pojakest, kes linadesse mähituna oli õues haopinu juures
puupakul ilusasti päikese käes. Ei jäänud haigeks, ega saanud nohugi.
Veel
oli üks lugu tema enda vendadega. Isa ema kirikus viibides jooksis ootamatult
sisse vanem vend ja hüüdis: mis sa must
mees seal kantslis mögised. Kristjan sittus kodus sängi täis, tulge ruttu. Võta
või jäta, oli see siis tõsielujuhtumil põhinev või väljamõeldis, kes seda enam
teab.
Veel
liikus läbi Nete suu legend, et üks Kaarli st. tema äia esivanematest oli
Laiusel Rootsi kuningaga jahil käinud. Eks ma siis naljatasin, et küllap nende
eellased Laiuse mustlased olid, kuna Ruudi oli pisike ja tume ning nende tütar,
minu ema, täitsa võõramaalase välimusega.
Minu pojad pani ta niimoodi paika: kõige
vanemast, Silver oli siis 16, pidi saama tark mees. Rasmusest, kes oma õigust
taga ajas ja alati kõva häält tegi, pidi saama kirikuõpetaja. Kuuene Günter oli
tema arvates üks omamoodi laps, ta isegi ei teadnud, mis temast saada võiks,
midagi erilist, arvas Nete. Neljane Lennart oli rahuliku loomuga, armastas üksi
mängida. Temast tuleb põllumees, ütles vanaema. Midagi on nüüd, rohkem kui
kümme aastat hiljem, täide läinud. Silver reisib riigiametnikuna oma töökoha
tõttu Euroopas ringi, keeled suus. Rasmusest pole veel kirikuõpetajat saanud,
aga poistekooriga on ta juba 12 aastat laulnud nii meie kui mujal maailma kirikutes.
Günter teeb ise laule, nemad Lennartiga alles õpivad.
Vanaemal
oli fantastiline minevikumälu, kui sugulastel oli vaja mõnda sündmust meenutada
või kuupäevaliselt täpsustada küsiti ikka Nete käest.
NETE
LAHKUMINE
Minu
pere oli juba üle kümne aasta Rakvere ligidal elanud-töötanud. Nüüd otsustas ka
venna pere Väike-Maarjast ära kolida. Emal ei jäänud muud üle kui ridamaja pind
kahetoalise korteri vastu vahetada. Õnneks sealsamas kõrval, nii et kolimine ei
valmistanud erilist vaeva. Uus kodu ei sobinud vanaemale, ta ei saanud enam
aru, kus ta on ja miks.
1993/94
aastavahetuse otsustasime meil vastu võtta, sest meie korter oli nüüd kõige
suurem. Vanaema oli rõõmuga nõus meile tulema. Õhtusöögil oli ta veel väga
tubli, tegi nalja. Aga uue aasta alguses jäi voodisse. Andsin talle oma voodi,
sest see oli eraldi toas. Ema käis veel Maarjas vaatamas, kas kodus ikka kõik
korras. Meie magasime elutoas ja ema väiksemate laste juures. Viienda jaanuari
hommikul vara tuli ema meid äratama ja ütles, et Nete hing on rahulikult öösel
lahkunud.
15
veebruaril oleks ta 99 aastaseks saanud. Vahest ikka lootis, et elab sajani
välja, aga seda polnud talle antud. Nii ilusat rahulikku äraminekut kohtab
harva. Ema helistas Nete miniale, Rita
tuli appi riietama ja pesema. Otsustasime, et korter pole sobiv paik ja
juba lõuna ajal läks puusärk vanaema põrmuga Väike-Maarja leinamajja.
Matusetalitus
toimus Simuna kirikus. Oli väga külm. Ja nüüd lõpuks nägin ma kui vähe oli
sellest suurest suguvõsast inimesi järgi jäänud. Ta oli kõigist kaheksast
vennast-õest viimane, kes maamulda sängitati.
Anettele
tulid viimset austust avaldama vanema venna Augusti tütar Aksa abikaasa ja
pojaga, noorema venna Karla pojad Kalle ja Enn, minia Rita, pojapoeg Raivo
naisega, tütar Ellen, Elleni poeg Andres naise Dianaga ja poeg Kaspariga,
Elleni tütar Liina abikaasaga ja nelja pojaga. See oligi kogu Raggaste järgi
jäänud suguvõsa.
Kirikuõpetajaks
oli Simunas sel ajal Tauno Teder. Tema jumalasõnaga saigi vanaema oma viimse
rahupaiga abikaasa Rudolfi kõrval, äia ämma lähedal, kus Rudolf oli olnud juba
37 aastat. Nii tugev oli selle Põlvamaalt pärit lihtsa naise elutahe ja tervis,
et talle oli antud peaaegu 99 eluaastat.
Anette
saatmine viimsele teekonnale Simuna kirikus jaanuar 1994. õpetaja Tauno Teder
Jäädes
pärast vanaema äraminemist öösel lastega üksi ma ei nutnud. Ei olnud millegi
üle kurvastada, sest tundsin, et minu voodist minnes oli vanaema teinud mulle
suurima heateo elu jooksul: ta oli mind ja minu kodu usaldanud ja valinud selle
viimseks lahkumise paigaks.
Nüüd,
kõndides erinevatel aastaaegadel Simuna kalmistul, on mul juba piisavalt aega
ja tarkust mõelda igavikust ja kaduvikust, elatud ja elamata elude eesmärkidest
ja ülesannetest ning tunda rahuldust, et läbi kirjasõna on mul võimalik ajas
tagasi minna. Süüdates kalmudel küünlaid tunnen heameelt selle üle, et nimed
hauaplaatidel ei ole minu jaoks pelgalt nimed, sünni-ja surmaastad, vaid
iga nime taga on peidus ÜKS LUGU.